Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jamie Oliveri uut raamatut «Lihtsalt Jamie. Kiire ja lihtne toit».
Sinijärv soovitab: vana hea Jamie Oliver on kindla peale minek
Üldiselt söövad inimesed igapäevaselt sagedamini kui loevad raamatut, armastavad partneriga või tapavad kellegi teise ära. Seepärast võib rahulikult ilu- ja kolekirjanduse vahele soovitada kokakaid. Ja vana hea Jamie Oliver on kindla peale minek.
Kunagi ma ütlesin paari tuntud levikoka kohta noil veergudel siin natuke pahasti ja tänini on piinlik, kuigi mõte jääb samaks. Gordon ja Anthony võivad endiselt mehu võtta siin- või sealpool Emajõge ja elupiiri. Jamie kohta ei ole võimalust ega vajadust halvasti öelda, ta on nii pagana sümpaatne. Ja objektiivselt toonud kokkamist inimeste ligi ehk enam kui keegi teine sel aastatuhandel. Nigella Lawson ehk välja arvata, ent ta ehk ka teistel põhjustel. Nende kirjeldamiseks tuleks lisada pilt või vaikida, mida ka teen.
Seni uusimale Jamie raamatule (eesti keeleski on neid üllitet üle tosina) vaidleksin natuke vastu. Ega need toidud nüüd nii «kiirelt» ja nii «lihtsalt» ka ei tule. Kuid nad tulevad ja nad maitsevad head. Jamie ei aja mingit jama, ta pistab puhta mõtte pihku ja vaata siis ise, kas mõtestad seda edasi või teed täpselt nii, nagu kirjas seisab. Minu vanavanaema ütles, et kirjasõna ei valeta. Kui ükspä ärr koolen ja teispoolsuses vanavanaemaga kohtume, siis räägime eriarvamusest; igasugu kirjasõna on nähtud. Seniks aga Jamie suhtes heal nõul – siit leiab iga hakkaja kokkaja üht koma teist ega pea pelgama.
Jamie Oliver on minu põlvkonna Suur Kokk. Igasugu eneseteadlikke taate ja memmi on nähtud ja loetud ja talutud, noist mõnegi restoranides üht-teist mälutud. Ei taha minna söögikohta, millest tean, et seina taga käib hirmus kiirustus ja alamate ahistus. Maitse kaob toidu seest lurinal ära, kui just puhta tundetu tüüp ei ole. Jamie on normaalne inimene. Üle aegade üks vähesi, kellega lahedal meelel kannu kokku lööksin.