Jaapani õpetaja Kenkō: mida pikem elu, seda suurem häbi

Munk Yoshida Kenkō portree, autor Utagawa Hiroshige. Ajastu: Edo periood, 1840ndate keskpaik. Foto: Wikimedia Commons

Ilmunud on jaapani munga ja õpetaja Kenkō mõtteterade ja mõtiskluste kogumik «Jõudeaja võrsed», mille on kokku pannud ja uute tõlgetega täiendanud Rein Raud.

Jaapani klassikalise kirjanduse üks tuntumaid nimesid õpetaja Kenkō (u 1283–1350) teenis pea paarkümmend aastat keisri õukonnas eri ametikohtadel, laskis end seejärel tendai koolkonna budistlikus kloostris mungaks pügada ja asus elama Hiei mäe jalamil asuvasse Shūgaku-ini kloostrisse. Umbes sellest ajast ongi tõenäoliselt pärit ka esimesed ülestähendused «Jõudeaja võrsetest», mis arvatakse olevat kirja pandud aastatel 1331–1332.

«Jõudeaja võrsed» on Sei Shōnagoni «Padjamärkmete» kõrval tuntuim zuihitsu žanri teos – omamoodi fragmentaarium, mis koondab arutlusi, mõtisklusi, mõistulugusid ja ka lihtsalt praktilise tarkuse terakesi. Käsitletavad teemad on mitmekesised, leidub poeetilisi ja meditatiivseid loodusvaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi elu mõttest, aga ka humoorikat inimlike nõrkuste pilkamist.

Loe raamatust katkendeid!

***

Kenkō, «Jõudeaja võrsed».

Raamat

Kui jõude olles vaevaliselt päeva õhtusse veeretad, tuleb ette, et jääd tušinõud vahtima ning hakkadki äkitselt peas ringi keerlevaid mõtteid ilma mingi seoseta järjest üles kirjutama. Igasuguseid asju juhtub nende sekka, vahel on endalgi imelik.

1

Eks ole – piisab sellest, et siia maailma sündida, ja kohe on sul tohutu hulk igasuguseid soove. Keisri seisund on mõistagi liialt kõrge, et seda igatseda, ning ka tema suguvõsa kõige kaugematesse otstesse sündinud pole ju pärit inimseemnest, seega on nende olek kättesaamatu. Ülematest valitsusjuhtidest rääkimatagi, isegi tavalised aadlikud, kel on hulganisti teenreid ja läänimehi, näevad samuti välja, justkui nad polekski siit maailmast. Ka nende lastest ja lastelastest, isegi kui nood pole enam sama haljal oksal, õhkub ikkagi vastupandamatut sarmi. Mida edasi allapoole, seda enam näeb, kuidas inimesed, kes on oma seisundile vastavalt justkui päris hästi hakkama saanud, teevad nägu, nagu oleksid nad saavutanud midagi erilist, ja ise küllap arvavadki endast, et on hirmus tähtsad, mis on kohe päris piinlik.

Munga seisundist aga pole küll midagi vähem kadestusväärset. Sei Shōnagon on kirjutanud: «Inimesed ei pea teda millekski enamaks kui aistinguvõimetuks puupilpaks,» ja täpselt nii ongi. Ükskõik kui hoogsalt ja häälekalt teda ka ei ülistataks, muljet ei jäta see kellelegi. Õigust rääkis Sōga tark, kui ütles, et maine kuulsus on mungale piin ja ei käi Buddha õpetusega kuidagi kokku. Kõige järeleaimamisväärsemad ongi ehk nende seas erakud, kes on maailma täielikult maha jätnud.

Tore on sattuda kokku inimesega, kelle välimus ja kombed on laitmatud, ning kui ta siis midagi ütleb ja see ei olegi talumatult rumal, on see lausa ime – sellise inimese seltsi võiksin tüdimata jagada ükskõik kui pikalt, isegi kui me eriti sõnu ei vahetakski. Aga kui justkui meeldiva inimese juures avaneb sulle korraga tema labane loomus, siis see on küll väga piinlik.

Inimese ühiskondlik seisund ning välimus võivad ju olla sünniga ära määratud, aga miks ei peaks tema meel liikuma tarkusest veel suurema tarkuse poole? Tuleb ette, et nii välimuse kui meele poolest õilis jääb temast madalama sünnipära ja inetuma näoga inimeste sekka sattudes neile alla ainult seetõttu, et tal pole haridust – see on ülimalt kahetsusväärne.

Mis võiks inimesel olla: tõsine kirjanduspärandi tundmine, oskus kirjutada hiina ja luuletada jaapani keeles ning muusikaline koolitus; kui ta lisaks tunneb õukonnaelu reegleid ning oskab teistele nõu anda haldusasjades, siis on see lausa suurepärane. Väärt inimene on selline, kelle käekiri on sujuvalt loetav, kes ei laula veidralt noodist mööda, ja kui talle saket pakutakse, siis alguses küll keeldub, aga pole ka mingi täiskarsklane.

7

Kui meie elu kestaks lõputult ega hajuks peagi nagu kaste Adashi väljal või suits Toribe mäe tipus, mis huvi meil siis enam asjade siseilu vastu oleks? Maailm on võluv vaid oma püsituses.

Kõigi elavate olendite seas ei leidu ühtki, kes inimesele ea poolest ligineda võiks. Ühepäevaliblikas ei jõua õhtutki ära oodata, suveritsikas ei tea ei kevadet ega sügist. Aga millise rahu toob hinge juba üksainus asjatute ärritusteta elatud aasta! Sest ainult pidevat piisamatust tundes võib näida, et tuhat aastat mööduvad otsekui üheainsa öö unenägu. Ja mida hakata peale lõputult jätkuvas maailmas, kui väljanägemine kõrges eas võõra pilgu jaoks sobimatuks muutub? Mida pikem elu, seda suurem häbi. Aega jätkuks küllaga, isegi kui surra enne neljakümnenda eluaasta saabumist, ja nii peakski olema.

Kui see piir mööda läheb, kaob inimesel igasugune häbitunne oma välise kuju pärast, ja ometi tahab ta ikka teiste seas käia; oma loojangul hellalt lapselapsi vaadates ei teki tal muud soovi kui elada nii kaua, et ta ka nende õitseaega näha saaks, ning nii on tema tunnetest sügav vaid ahnus, millega ta selle maailma külge klammerdub, asjade siseilust ei taipa ta midagi – ja see teeb meele kibedaks.

12

Pole vist suuremat rõõmu kui ajada rahulikult juttu samameelse inimesega, rääkida nii kõigest huviväärsest kui ka päris tühistest maailma asjadest, rääkida midagi tagasi hoidmata ja vabalt – aga kuna selliseid inimesi pole kuskilt võtta, siis tuleb leppida iseenesega, kui otsid vestluskaaslast, kellega sul pole vaja millegi üle vaielda.

Võiks ju arvata, et see just leevendab igavust, kui omavahelises vestluses tuleb ette, et arvamused lähevad õige pisut lahku ja üks küsib teiselt, et kas tõesti? Või hakkab vaidlema, et aga kui nii, siis järeldub ju see. Ent ometi inimene, kes näiliselt seosetult võib mõnes pisiasjas – ma ei mõtle siin muidugi mingit päris ebaolulist lobisemist – minust erinevale seisukohale jääda, on ikka väga kaugel tõelisest südamesõbrast, ja see on kurb.

108

Pisukest ajakulu ei kahetse küll keegi. Aga kas see on pigem hea arusaamise või rumaluse märk? Sellele, kes rumaluses laisklema kaldub, võiks küll öelda, et kuigi tühine münt ei maksa midagi, võib neid kokku kuhjates teha kehvikust rikka mehe. Seega on igati mõistlik, et kaupmehel igast mündist kahju on. Hetk on nii lühike, et tähele ei panegi – seda küll, aga kui lasta neil lakkamatult voolata, ongi äkitselt elu lõpp käes. Seega ei peaks Buddha teel kõndija tundma muret kauge tuleviku päevade ja kuude pärast – millest tal kahju peaks olema, on asjatult mööduv praegune hetk.

Kui nüüd tuleks keegi ja ütleks mulle, et homme saab minu elu täiesti kindlasti otsa, mida ma siis tänase päeva jooksul veel ette võtaksin, millest rõõmu tunneksin? Aga mille poolest erineb iga meie elatud elu päev sellise teadmise hetkest? Iga päev kulub niigi mõttetult palju aega söömisele ja joomisele, kemmergus istumisele, magamisele, vestlustele ja ringijalutamisele. Väga rumal oleks sellest kõigest üle jääv aeg, kui vähe või palju seda ka poleks, kulutada ebaolulistele asjadele, ebaolulistele juttudele, ebaolulistele mõtetele – see pole lihtsalt mööduv aeg, niimoodi kuluvad päevad ja kuud, läheb mööda kogu meie elu.

Xie Lingyun toimetas küll Lootossuutra tõlget, aga mõttes mõlkusid tal ikkagi hoopis luuletused looduse ilust, sestap ei võtnud Huiyuan teda Valge Lootose Vennaskonna liikmeks. Kui lased ka õige pisut aega lihtsalt niisama mööda, oled juba sama hästi kui surnud. Miks peaks aja voolamist kiivalt jälgima? Sisemiselt teeb see vabaks argistest mõtetest, väliselt laseb ära langeda kõikvõimalikul sekeldamisel – mis tuleb lõpetada, sellele teed lõpu, milles tuleb pingutada, selles pingutad.