Sinijärv soovitab seikluslugu: kriitik minus võib kunagi iriseda, aga lugeja mu sees on rõõmsal ootel

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Reet Sau raamatut «Andreas Kakssilm ja lohekoopa saladus».

Tänapäeval on kangesti raske vahet teha, kus lõpeb lastekirjandus ja algab suurtefantaasia, või vastupidi. See tänapäev kestab jo oma sadakond aastat või enamgi veel. Või on ta alati kulgenud, ulgunud, avanenud ja sulgunud läbi kõigi ürgeeposte, rüütliromaanide ning suust suhu, kõrvast kõrva, peast pähe jutustet, seeläbi meeltesse mõningal määral püsima jäänud süvakirjanduse kaudu?

Reet Sau, «Andreas Kakssilm ja lohekoopa saladus». Foto: Raamat

Nii tulebki «Andreas Kakssilma» tulevase multiloogia esimest jagu näha mitmesetme nurga alt. Tavalise healoosõbrana sõnan, et kütke aga, värk viib kaasa ja kutsub enamat küsima. Kui manan end kurikriitikuks, siis tahtnuksin ehk enam ülelugemist ja mingi naiivse noodi kergendamist. Samas, mida ma irisen, minu asi on ju soovitada.

Ja mu meelest köeb siit väikest viisi välja üks hea ja ilus mereröövlilugu. Mäletate, kui Aino Pervik andis meile «Arabella»? Ainuke kamm selle raamatuga oli, et tema liiga lühike sai. Pärast tehti mingi imelik film ka, kus Hassanist oli saanud rändaja Aadu. Noh, eks aastaid varem sai «Väikeses nõias» ka kaaren Abraxasest teles ronk Aabram ja igaüks lugegu siit nii vähe antisemitismi välja kui võimalik.

Reet Sau igatahes panustab pauguga müstilis-värvilisse ja lopsakasse kirjailma ning ei paista oma panuse jätkamist lähiaastail lõpetavat. Kriitik minus võib kunagi iriseda, aga lugeja mu sees on rõõmsal ootel.