Isora Candelaria González Herrera
Kui me Eufracia maja juurde jõudsime, jäi Isora ukse juurde seisma ja vaatas mulle otsa ja ütles, koputa sina ja ma koputasin, ja siis astusin ukse eest kõrvale ja Eufracia tuli välja, ees üleni vereplekke täis köögipõll. Ai, miniña, Carmitas juba helistas mulle. Tule edasi, ma puhastan parasjagu õhtusöögiks jänest, istu ometi siia, istu siia, miniña, ütles ta Isorale ja tõmbas talle ühe plastist terrassitooli taimede ja sõnajalgade vahelt, mis olid rohelised ja lopsakad ja kõrged nagu Monte del Agua. Samal ajal kui Isora istet võttis, tõin endale ka tooli ja istusin nurka, sest mina ei olnud kuulus. Isora oli ju see, kelle kuri silm oli ära kaetanud, ainult temaga juhtus selliseid asju, minuga ei juhtunud mitte kunagi midagi, vanaema ütles küll alati, et mul on kapriisne kõht, aga keegi ei viinud mind seda õnnistama.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/16/16488697t1hbcb8.jpg)