«Kõik teadsid, et pilvede taga elab üks hiiglane, kes võib soovi korral meid kõiki põlema pista»

Pildil San Andrés, Tenerife. Foto: Shutterstock

Andrea Abreu romaan «Pilveteki all» on lugu kahe tüdruku täiskasvanuks saamisest, maailma ja enese avastamisest, sõprusest, armastusest ja armukadedusest, igatsusest parema elu järele või lihtsalt lootusest, et keegi neid ometi randa viiks. Loe raamatust katkendit!

Nagu kõrbetrühvlid männiokaste all

Meresinine, roosa, kollane, veel üks kollane, põlenud kollane, praemunakollane, punane. Just seda värvi olid meie kandi majad – värvilised nagu Ludo lauamängu majakesed. Kõikmõeldavat värvi, aga mitte ükski päris valmis, need olid majad nagu pooleli jäänud monstrumid. Peaaegu kõigil mingi osa krohvimata, tellised paljad, ehitusplokid hallituse ja niiskuseplekkidega kaetud. Peaaegu kõik elanike endi ehitatud. Kivi kivi haaval, tuhaplokk tuhaploki haaval. Peaaegu kõik ilma loata kerkinud. Peaaegu kõigis elas üks pere: ühes Põlenud, teises Rusikad, kolmandas Kaevurid, edasi tulid Leinajad, Hobused, Hiinlased, Põllumehed, Mustad. Nagu linnud, kes ehitavad oma pesad teiste lindude lähedusse, ühed teiste omade kohale, et end turvaliselt tunda.