Mehed vaatasid üksteisele otsa ja esimesena andis nõusoleku Rein: «Mina olen poolt. Eriti, mis puudutab seda trahvi-süsteemi. Tean varasemast, mis tähendab, kui pidudel mängides on laud nagu äke ja lõpuks roomavad kõik käpuli lavale. Ja et sellest ka siis küllalt ei saa, laotakse veel mängu järel ülejäänud kraam bussi ja pärast käib bändi ruumis pidu nii kaua, kuni enam midagi pole kurgust alla valada.»
Peeter kehitas pisut äraolevalt õlgu ja ütles, et nii kaua, kui saab professionaalselt muusikat teha, talle sobib, olgu või Vitamiin ja valged atlassiidist lavakostüümid, mis olid samuti tema meelest muidu päris nõmedad.
Mikk arvutas peas kähku poolt- ja vastupunkte ning lõi samuti käed.
Raulil (Raul Sepper) oli siiski üks vastuväide: «Mina olen kambas ainult siis, kui mulle jäetakse alles õigus ilma trahvita enne laulmist 50 grammi konjakit võtta. Ma nimelt ei saa oma hääleaparaati teistmoodi töökorras hoida või vähemalt siiani pole saanud. Aga poisid siin on tunnistajaks, et ma pole iialgi esinemise ajal ennast täis kaaninud.»
«Hästi! Teeme nii,» jäi Peeter bändi nimel nõusse.
Aega polnud enam väga palju jäänud, seega otsustati kohe reklaam töösse panna ja alustada piletimüügiga. Nädalakese pärast oligi paar plakatit siin ja seal üleval.