Epp Petrone: see pidi olema õudusromaan? Minu meelest pigem...

Kirjanik Mehis Heinsaar. Foto: Urmas Luik

Mul on üks sõber, üks taimetoitlasest sõber, kes korduvalt on rääkinud, et ta sooviks oma keha kinkida sõpradele, kui surmahetk käes. Et söödagu ta ära ja säästetagu nii mõnigi loom. Ma pole aru saanudki, kas tal on selle ideega tõsi taga või on see lihtsalt provokatsioon. Ega tavalisele (looma)lihatoitlasele vist inimliha tegelikult ei maitseks. Ei tea, ei kujuta ette...

Mehis Heinsaare «Kadunud hõimu» lugedes pole midagi parata, on vaja ette kujutada, kui hästi võiks maitsta inimliha-gurmee. Ja kuidas õnneliku lapsepõlvega usklik inimene maitseb ühtemoodi hõrgult, aga vingupunn on omamoodi vürtsikas... Kui huvitavates kombinatsioonides ja garneeringutes saab inimliha süüa, ja kuidas see söömine võib olla omamoodi armastus, üheks saamine.

Mehis Heinsaar, «Kadunud hõim». Foto: Repro

See romaan pole nii unenäoline kui Heinsaare novellid. Täiesti realistlik lugu. Peategelane elab igavat elu täiesti realistlikus Tartus (seda vürtsitavad vaid lood salajastest ohtlikest hõimuliikmetest kusagil Soomaa sügavuses), siis läheb ta omal initsiatiivil uudishimu rahuldama, sest ta töökoht, kirjandusmuuseum, teda ametlikule ekspeditsioonile ei lase. Tegevus jätkub täiesti realistlikus Tohvri asulas. Kuna ma olen pärit Viljandimaalt, siis tegi see mulle omamoodi nalja, kui täpselt ma seda ette kujutada sain.

Ahjaa, see pidi olema õudusromaan? Õudne see otseselt polnud, küll aga maailmataju piire avardav. Ja minu meelest pigem... humoorikas. Kui salajasele hõimule on nimeks pandud «nuhka-nähkad», siis ei saa seda päris gootilise õudusromaanina võtta!

Mulle tuli lugemise käigus sageli meelde Kivirähki «Mees, kes teadis ussisõnu». Metsaelanikud oma reeglitega, oma uskumustega, oma gurmeelauaga. Võib-olla on see maailm meie metsades tõepoolest olemas olnud, igatahes on mõlemad raamatud tabanud midagi ürgselt eestlaslikku, ugrilikku.

Kui mõelda, mis sõnaga veel «Kadunud hõimu» kirjeldada, siis tuleb pähe «meelas». Siin on ülimeelad toidukirjeldused ja on peategelaste vaheline erootika, aga on ka selline ootamatu tasand nagu kiskja ja saagi vaheline erootika. Ja veel tuleb pähe sõna «muinasjutulik»: natuke vene muinasjutu moodi on see lugu, peategelane on täiesti keskpärane jobu, kellel lihtsalt veab, ta saab naiseks kuningatütre ja satub lossi, kus on uks, mida ei tohi avada, ja talle näidatakse võtit, mida ei tohi kasutada...