Epp Petrone: see pidi olema õudusromaan? Minu meelest pigem...

Kirjanik Mehis Heinsaar. Foto: Urmas Luik

Mul on üks sõber, üks taimetoitlasest sõber, kes korduvalt on rääkinud, et ta sooviks oma keha kinkida sõpradele, kui surmahetk käes. Et söödagu ta ära ja säästetagu nii mõnigi loom. Ma pole aru saanudki, kas tal on selle ideega tõsi taga või on see lihtsalt provokatsioon. Ega tavalisele (looma)lihatoitlasele vist inimliha tegelikult ei maitseks. Ei tea, ei kujuta ette...

Mehis Heinsaare «Kadunud hõimu» lugedes pole midagi parata, on vaja ette kujutada, kui hästi võiks maitsta inimliha-gurmee. Ja kuidas õnneliku lapsepõlvega usklik inimene maitseb ühtemoodi hõrgult, aga vingupunn on omamoodi vürtsikas... Kui huvitavates kombinatsioonides ja garneeringutes saab inimliha süüa, ja kuidas see söömine võib olla omamoodi armastus, üheks saamine.

Mehis Heinsaar, «Kadunud hõim». Foto: Repro