Eesti kindral avaldas raamatu tippjuhtimise tähelepanekutsest

Kindralmajor Enno Mõts. Foto: Arvo Meeks

Ilmus raamat pealkirjaga «Kui maetakse kindraleid», mille autoriks on Eesti Kaitseväe tegevteenistuse ohvitser kindralmajor Enno Mõts. 

Kindralmajor Mõts töötab Kaitseväe esindajana Brüsselis, Eesti alalises esinduses NATO ja EL sõjalistes komiteedes. Eelnevalt teenis ta Kaitseväe peastaabi ülemana ning Kaitseväe Akadeemia rektorina. Neil ametikohtadel saadud õppetunnid ja teravmeelsed tähelepanekud tippjuhtimise vallas on koondatud eripalgeliste teemadena nüüd kaante vahele.

Enno Mõts, «Kui maetakse kindraleid». Foto: Raamat

«Sõda ei peaks olema meeltel, sõda peab alati olema meeltel. Kindral ei peaks surema lahinguväljal, vaid lahinguväljal peaks surema kindral,» tutvustab Mõts oma kolmandat raamatut. «Juhtimine on erialaspetsiifiline, juhtimine ei ole erialaspetsiifiline. Näpuga saab näidata teistele, näidata saab ka teed, eelkõige enesele. Kindlasti ma ütlen sulle midagi, iseasi kas ma just seda ütlen...»

Raamatus tulevad teemadena ette diletantide maailm, tühisõnade paraad, jõustamine ja võimestamine, autorsuse enigma, kukkumise vältimatus, uhkuse loomine, ülesaamine, imeline omadus, eraldumisprintsiip ja traditsioonimüra. «Paljudel teistel intrigeerivatel ning pisut tundlikel teemadel on selles raamatus avanud oma mõtteid Eesti kindral olukorras, kus kindraleid maetakse otseses ja kaudses tähenduses,» selgitab autor.

Enno Mõts on varem avaldanud sõdalasfilosoofiast raamatu «Isetuse loits» (2023) ning luuleraamatu «Taeva ja põrgu vahel» (2024). Ta on läbi ajaloo ainus Eesti kindral, kes on avaldanud raamatuid oma tegevteenistuse jooksul. 

Autor annab mõista, et inimene, kes pelgalt oma kutsevaldkonnaga tegeleb, võib jääda kitsarinnaliseks ning ajale jalgu. Sestap katab raamat ka ajaloo rolli, mõtiskleb hariduse üle, näitab valukohtadele ühiskonnas ja organisatsioonikultuuris ning arutleb nii lugemise kui kirjutamise kasu.

Raamatu eessõnas märgib autor, et tekst on sisus ja vormis suunatud laiale lugejaskonnale, see pole kutsespetsiifiline, aga meelel peab pidama Juri Lotmani õpetust, et kerge lugemine on pigem ajaraiskamine.