ARVUSTUS ⟩ Nukrus keset raha võidukäiku

John Dos Passos. Foto: GNU Free Documentation License/Wikimedia Commons

John dos Passose USA triloogia I osa «42. laiuskraad» keskendub peamiselt 20. sajandi algusaastate noorele Ameerika riigile ja II osa «1919» esimese maailmasõja mõjudele. Värskelt ilmunud III osa kannab alapealkirja «Suur raha» ning toob lugeja ette 1920. aastate majandustõusu ajajärgu. Sõda on lõppenud ja maailm ajab end taas jalule.

Narratiivi katkestavad kaamerasilm ja ringvaated

Dos Passost peetakse eelkõige modernismi esindajaks ning seega on ka teose ülesehitus modernistlik. Klassikaliste, peategelaste lugu edasi viivate peatükkide narratiivi katkestavad ringvaated ja kaamerasilm. Ringvaadete pealtnäha juhuslikult nopitud meediapealkirjade, uudisekatkete, reklaamloosungite ja poplaulude pealkirjade kaudu avaneb lugejale hoopis laiem panoraam kaasaegsest ühiskonnast. Läbi selle joonistuvad välja Ameerika peamised probleemid, mille seas kerkivad esile demokraatliku ühiskonna kriis, Ameerika unelma ohvriks langemine, tööpuudus, piirid riigi ja eraettevõtete vahel. Kaamerasilm lisab killukesi veelgi rohkematest sündmustest. Kohati küll tundub, et kaleidoskoopiliste killukeste mõistmine vajab teadmisi Ameerika ajaloost ja kultuurist ja võib ilma selleta jäädagi vaid mosaiigiks. Samuti vajab sellise teksti lugemine veidi harjumist, kuid selle saabudes asuvad erinevad osad end kenasti täiendama ja lugeja ette laotub ühe mandri tõeline panoraam.

Väikese inimese elunukrus keset raha võidukäiku

John Dos Passos, «Suur raha». Foto: Raamat

Loost koorub välja kuvand, mis toetab tuntud hüüdlauseid nagu «Ameerika kui kõigi võimaluste maa» või «Ajalehepoisist miljonäriks!». Teisalt liigub kõik vääramatult ühiskonna suunas, kus rikkad saavad veelgi rikkamaks ja vaesed üha vaesemaks. Autorile on südamelähedane tööstusettevõtete mõjuvaldkonda jäänud inimeste käekäik. Kui Kapitalist, Investor ja Ehitaja loovad oma tegevuse käigus soisele maastikule särava linna, siis tavainimesest jääb industrialiseerimise ja tehnoloogia võidukäigu järel tühi kest, ta on vaid suurt masinavärki käimas hoidev mutrike. Dos Passos vaatleb oma tegelasi neist eemaltolevana, kui ajastu kroonikuna. Ühelt poolt on tegelaste lood vaid vahend ühiskonna suurema plaani edasiandmiseks, teisalt kumab väikeste inimeste lugudest inimlikku nukrust. Autori distantseerumine oma tegelastest viib selleni, et ta ei lase neist kellelgi kogeda klassikalises mõttes õnne. Sõjast naasnud leitnant Andersonist saab olude sunnil töölisklassi liige ja tema kiindumust Dorise vastu või käsitleda kui martinedenlikku armastuslugu. Töölisliikumise ridades ja roosasid prille eest võttes purunenud armastuslooga lõpetab ka päikeselisest Trinidadist «armsale puhtale Ameerika tütarlapsele» sobimatusse nõgimusta Denverisse sattunud Mary French. Pead tõstvat popkultuuri ja Hollywoodi glamuuriihalust sümboliseerib lapstäht Margo. Ohtralt pruugitakse alkoholi ja tähtsat rolli mängib seks.

Irooniline vaade ühiskondlikele valupunktidele

Nii-öelda «väikesed inimesed» vahelduvad kuulsustega, kes on samuti rakendatud ühiskonna avamisse laiemas plaanis. Tuntud isikutena astuvad triloogia selles osas lugeja ette näiteks tantsijanna Isadora Duncan, kelle kaudu ülistatakse elu, tööstur Fordi kaudu joonistub aga välja kapitalismi filosoofia, kus efektiivsus võrdub odava masstootmisega ja tööliselt eeldatakse käsu täitmist, mitte mõtlemist. Autor ei jäta kasutamata ka ironiseerimise võimalust – patsifisti tehas hakkab tootma sõjavarustust, tööpuuduse käes kannatav ühiskond peidab endas samas tohutuid võimalusi, peos olevast uurist ei loobuta ka surmahetkel, elu tipphetk võib olla matused, maakler vahendab inimlikke nõrkusi, inimese baasvajadus on mitte töötada nähtamatu suurvõimu hüvanguks.

Meisterlik autorikeel, meisterlik tõlge

Et tegemist on keeleliselt nauditava tõlketeosega, tõestab juba esimene lõik, mis haarab oma kujunditega: erkpunane hämu, kumavad silmad, keel kui paks soe hapukas vilt. Esimene peatükk lajatab samas ka karmi naturalistlikkusega, kus öögitakse rohelist sappi ning proua Johnson on «kahvatu ja külm», kuid Ameerika pinnale saabudes muutuvad ta silmad pähkelpruuniks. Halastamatult kõledat realistlikkust ja värvikaid kujundeid Olavi Teppani tõlkes jagub kogu teosesse. Kohati moodustavad need kontrasti, kohati sulanduvad ja täiendavad üksteist, andes tulemuseks mõnusalt voolava teksti.

Vaatamata sellele, et teose originaal ilmus juba peaaegu 100 aastat tagasi (aastal 1936), on paljud teoses käsitletud aspektid omased ka nüüdisühiskonnale. See paneb mõtlema ühiskondliku mudeli jätkusuutlikkuse võimalikkuse üle, kus jätkuvalt eksisteerivad klassi- ja rassiviha. Samuti ka inimloomuse omaduste, inimelu mõttekuse ja inimsaatuse iroonilisuse üle, toetudes teose kandvale tonaalsusele, kus elu hammasrataste vahele jäädes või rahajumalat teenides inimlikkus kaob. Maakera pöörleb aga ikka edasi.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.