Saada vihje

Kolme põlvkonna umbsõlmed: Sirpa Kähkönen avab Soome mahavaikitud ajaloo fooni

Copy
Sirpa Kähkönen.
Sirpa Kähkönen. Foto: Laura Malmivaara

Kellelegi võib kindlasti tunduda, et Sirpa Kähköneni «36 urni» on karm analüüs ja hukkamõist, ehk isegi kohtumõistmine – nii teravad on probleemid, mis esile tuuakse ning nii täpsed ja valusad nende kirjeldused. Aga tegemist on armastusavaldusega.

Juba see, kuidas lahkunud ema laua taha kutsutakse, tema mugavuse eest hoolitsetakse, talle tumedat mahla kallatakse ja alustatakse mineviku selgeksrääkimist hella mõistmise ja imetlusega. See on lapse imetlus oma kõike oskava, kõike suutva, kauni, tugeva ja kusagil mõistmatutes kõrgustes heljuva ema vastu. Ema muutumine, lapse kasvamine ja murdeea vastuhakuaastad, vastastikune pelgus ja põlgus, viha ja trots – ja siis viimaks küpsuseaastatel mõistmine ja hellus mõlemalt poolt.

Sirpa Kähkönen, «36 urni».
Sirpa Kähkönen, «36 urni». Foto: Raamat

Keeruliste inimeste mõistmiseks on hea teada nende kujunemislugu ja see viib meid Soome ajaloo keerulistesse, mahavaikitud aastatesse, põlvkondade juurde, keda ei tohtinuks olemas olla ja keda ignoreeriti. Nad pidid ise oma haavade ja armidega hakkama saama. Ja vaikima, mis tegi nende mõistmise iseäranis raskeks.

Sirpa Kähkönen proovib seda umbsõlme lahti harutada. Püüab mõista ja vähemalt tagantjärele otsekui hella käega silitada, osalisi trööstida ja lohutada. Me ei pea järgmistele põlvkondadele mitte kätte tasuma selle eest, mida nad (enamasti teadmatusest, oskamatusest, mitte meelega) valesti tegid või tegemata jätsid, vaid tegema neile seda, mis meile tegemata jäeti, millest me kibedat puudust tundsime.

Me näeme kolme generatsiooni, kes läbi keerulise ajaloo on teinud just selliseid valikuid, nagu nad tegid ja sedakaudu kujunenud just selliseks, nagu nad on. Sooniliseks, sõlmiliseks, väändunuks, vaikivaks, otsekoheseks ja tundeasjus oskamatuks.

Esimene sugupõlv kannatas ajaloo raske ratta ja ehk ka oma valikute tõttu. Järgmisel olid anded ja oskused, aga need mängiti maha või röövis need mõni tume juhus, nagu Sirpa ema Riittaga juhtunud bussiõnnetus. Kolmas põlvkond võib elada lahedamates tingimustes ja vabamalt, aga istub siiski maha ja mõtleb kogu selle taaga üle, mida tunneb vahel oma soontes, oma DNA spiraalides eneses kohumas ja kobrutamas.

Kui raamatusse sisse elada, siis hakkad mingil hetkel analüüsima iseenda suhteid oma vanemate ja vanavanematega, nende elukäiku meie ajaloo pööristes ja seda, milliseid jälgi see meile endile ja meie loomusele on jätnud. Milliseid märke ja milliseid hirme pärandanud. Kui suhtuda sellesse mõistvalt ja andestavalt, siis teeb see elu kergemaks ja puhtamaks. Nagu oleks äike rusuva leitsaku jahedaks ja läbipaistvaks löönud.

Artikkel avaldati esmakordselt ajalehes Raamat.

Tagasi üles