/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/21/16498749t1h9ad9.jpg)
Jukka Behmi jalgpallitriloogia esimene osa «Imepoiss Leon» on tempokas ja hea huumoritunnetusega noorteromaan poisist, kellest saab vutimaailma säravaim täht. Teos sobib keskmisele koolieale.
13-aastane Leon Brown on iseõppinud jalgpallur, kelle trikivideoid juhtub nägema jalgpalliagent. Poisile tehakse ettepanek liituda Hammersmith Unitedi noortemeeskonnaga. Leon on tõeline imelaps ja teda saadab peadpööritav edu, mis tekitab nii vaimustust kui ka kadedust.
Ühtäkki leiab noormees end intriigide keskelt ja peab aru saama, kes on tema sõbrad ja kes mitte. Leonil on põhjust kahelda kõiges, mida ta näeb. Kahtluse alla on seatud ka tema minevik: selgub, et Leoni ema võib veel olla elus ja teooriad isa kohta võtavad aina pöörasemad mõõtmed. Mida õigupoolest tähendab olla vutipallimaailma imelaps?
Loe raamatust katkendit!
***
Umbes 13 aastat
ja 10 kuud hiljem
/nginx/o/2024/11/21/16498774t1hf231.jpg)
Endine Hammersmith Unitedi keskväljakumees ja nüüdne jalgpalliagent Simon Steele oli mängijakarjääri ajal tuntud oma tempude (nagu enne mängu Noel Bainesi putsade kruvimine vetsuseina külge) poolest, samuti aasta karvaseima taguotsa aunimetuse poolest, mis tal tuli mitmel kevadel meeskonna hooaja lõpupeol vastu võtta.
Steele oli ka kollektsionäär. Sama innukalt, nagu ta pani kokku 70ndate aastate funkrock-vinüülide täielikku kogu, koondas ta oma kaitsvate tiibade alla paljutõotavaid noori jalgpallureid. Neid kauples ta edasi suurtele või ka väiksematele klubidele, kui noil oli piisavalt raha letti lüüa.
Karjääri suurima saagi jälile sattus ta siis, kui istus oma Londoni kodukontoris Tottenham Court Roadi ja Warren Streeti nurgal. Kirjutuslaua kõrval olevast aknast avanes vaade vastasmajale ja selle alumisel korrusel asuvale Punjabi Palace’ile, kus Karv – see oli Simoni sportlasaastate aegne hüüdnimi – käis enamasti lõunat söömas.
Ühel udusel ja unisel õhtupoolikul, kui Steele istus sülearvuti taga ja tegeles oma ameti juurde käiva aardejahiga, leidis ta videoklipi, mida ta pidi otsemaid uuesti vaatama.
Klipis asetas väikest kasvu poiss kolm jalgpalli ritta ja lõi need siis ükshaaval jalgratturi suunas, kes oli äkki nagu eikusagilt välja ilmunud.
Esimene löök lennutas õhku pakiraamil olnud limpsipurgi. Jalgrattur tõstis teise purgi suu ette, nagu hakkaks jooma, aga järgmine pall paiskas tal purgi käest. Kolmas pall tabas millimeetri pealt jalgratturi mütsi nokka. Peakate lendas kus seda ja teist, tuues nähtavale kiila lagipea.
Steele tõstis jalad lauale ja sättis end mugavamalt istuma. Ta klõpsas videol, kus sama poiss kõksis palli, ise murul istudes ja raamatut lugedes. Kui poiss raamatu sulges ja püsti kargas, lõi ta kõigepealt palli kõrgustesse ja võttis siis peaga omaks. Ta ei vaadanud korrakski üles, vaid teadis millimeetri täpsusega, kuhu pall maandub.
Jestas küll, mõtles Karv. Jestas küll.
Ta korrutas seda endamisi nagu mõnd ühispalvet. Midagi paremat ei turgatanud ka pähe.
Jestas küll.
Videoid oli rohkemgi. Trikitaja-nimelisel kanalil esinev poiss taltsutas palli pea täiuslikult. Ta oli suuteline tegema sellega mida tahes ja mis tahes kehaosaga: jalalabaga, põlvedega, peaga, kaelaga, õlgadega, kõhuga, turjaga ja isegi ninaga. Abiliseks oli sageli sama mees, kes jalgrattavideolgi.
Steele kääris triiksärgi käised üles ja jätkas uurimistööd. Eriti palju vaatamisi need videod kogunud ei olnud, ehkki olid lausa müstilised. Steele teadis muidugi väga hästi, et maailm on täis kõikvõimalikke pallikõksijaid ja et vaid väike osa neist on võimeline ka siis hakkama saama, kui väljakul päriselt asjaks läheb.
Poisis oli siiski midagi erilist. Ta nägi seda kohe. Motoorikast. Viisist, kuidas too liikus. Palli valitsemisest.
Steele astus akna juurde ja vaatas mõttesse vajunult Punjabi Palace’i fassaadi, sinna kleebitud punakollaseid, kohati räbaldunud kuulutusi, mis aastast aastasse reklaamisid samu lõunapakkumisi.
Ta otsustas, et peab tundmatu palluri üles leidma. Tegemist oli ilmselge peidus püsinud teemandiga. Mõte, et keegi selline on kusagil olemas, ei andnud agendile rahu.
Kuna videotest ei selgunud, kes seal üles astub, pani Steele klipid sobivates kohtades pausile, uuris taamal sinetavat maastikku ja otsis sealt juhtlõngu.
Esimese sammuna tuli välja selgitada, kus kohas on videod tehtud. Siis, võib-olla, õnnestuks tal otsitav leida.
Nii lihtne see oligi.
Ühel videol vilksatas rohumaa taga korsten. Läheduses pidi olema kas tehas või jõujaam. Rohkem ei midagi. Sellest infokillust polnud just palju abi, sest korstnaid kerkis pea kõikjal.
Steele soovis, et mõnesse kaadrisse oleks jäänud reklaamtahvel või möödasõitev buss. Midagi, mille järgi oleks saanud otsustada, kus linnas poiss elab.
Ma pean ta leidma, mõtles Steele ja sättis plaadimängijasse Kool and the Gangi albumi «Good Times». Ta lootis, et muusika rahustab maha ta täistuuridel vuravad mõtted.