Menukirjanik Paula Hawkins kirjeldab oma loomingulist protsessi: esialgu tundus lugu lootusetult plass

Kirjanik Paula Hawkins. Foto: Marco Destefanis/IPA via ZUMA Press/Scanpix

Hiljuti ilmus eesti keeles rahvusvahelise menuki «Tüdruk rongis» autori Paula Hawkinsi uus põnevik «Sinine tund», mille tõlkis eesti keelde Reti Maria Vahtrik. Loe lähemalt, kuidas kirjeldab autor ise oma loomingulist protsessi ning kuidas romaan kirja sai.

Aastaid tagasi, ammu enne, kui alustasin selle raamatu kirjutamist, käisin puhkusel Prantsusmaal, Côte de Granite Rose’il ehk roosa graniidi rannikul, paigas, kus jaanipäeva paiku on veel kesköölgi silmapiir valge.

Kõndisin miilide kaupa mööda rannikut ja imetlesin erakordseid kivimoodustisi, mis olid siledad ja sensuaalsed, üksteise otsa kuhjatud nagu soojad kehad päikese käes, meenutades Barbara Hepworthi ja Henry Moore’i skulptuure.

Paula Hawkins, «Sinine tund». Foto: Raamat

Kõnealune osa Bretagne’i rannikust on täis saarekesi, paljud neist mõõna ajal maismaaga ühendatud – prantslased ütlevad nende kohta presqu’îles. Peaaegu saared. Uitasin madala vee ajal niiskel liival, mis oli kaetud tumerohelise ja umbrakarva mererohuga, mööda vanade paatide kõdunevatest keredest, tillukese saare suunas, mis oli koduks üheleainsale üksildasele majale. Vaatasin üles maja poole ja tundsin tuttavlikku elevust, surinat kuklas, pulssi tõusmas. Millegi algus – või vähemalt millegi alguse esimesed liigahtused.

Päev pärast seda jalutuskäiku läksin jälle kõndima, kaugemale mööda rannikut, ja mul õnnestus pahkluu väga kehvasti välja väänata. Olin sunnitud veetma lõviosa ülejäänud puhkusest aias lamamistoolis, vaadates merele, raamat kõrval ja märkmik süles.

Mind ei kütkestanud selle saare maja juures mitte ainult maalilisus ja üksildus, vaid ka see, et maja nõudis oma elanikult teatud mõttes alistumist loodusjõududele. Seal elades oleks inimene tõusu ja mõõna meelevallas.

Veidi pärast Londonisse naasmist asusin kirjutama. Järgmiseks suveks olin omadega ummikus: sumpasin loos, mis tundus lootusetult plass, jutustajaks protagonist, kellele jaoks ei paistnud mingit lunastust. Ühel hommikul, kui ma ei suutnud enam laua taha istuda, et oma romaaniga maadelda, läksin hoopis Barbicani keskusesse, abstraktse ekspressionismi pioneeri Lee Krasneri näitusele.

Krasner on Ameerika Ühendriikides väga tuntud, ent Suurbritannias oli toona püsinäitusel ainult üks tema teos ning mina polnud temast kunagi kuulnud. Mulle meeldis näitus väga, meeldisid tema suurejoonelised, liigutavad, värviküllased, kohati hirmuäratavad tööd. Eriti rabas mind üks osa tema loost: heitununa ühest piltide seeriast, mille kallal ta oli töötanud, kiskus ta pildid oma ateljee seintelt maha ja rebis puruks.

Mitu nädalat hiljem pöördus ta ateljeesse tagasi. «Paljud sealsed asjad … äratasid minus huvi,» ütles Krasner 1973. aastal Arts Magazine’i ajakirjanikule. «Hakkasin oma joonistuste rebitud tükke üles korjama ja tagasi kokku liimima. Siis lõikasin katki mõned oma õlimaalidest. Mul on siin miskit sündimas ja ma olen välja võtnud ka mitmeid kruntimata lõuendeid ning neidki katki lõikunud.»

Neist fragmentidest sündisid Krasneri kollaaž-maalid, «eksootiliste kujundite ja värvide džunglid», nagu öeldi ühes kiitvas arvustuses, kui tööd näitusele jõudsid.

Jalutasin koju ja kirjutasin meili oma agendile. Teatasin, et hülgan oma käsiloleva töö, sest lihtsalt ei suuda seda toimima panna. Oma peas tõmbasin selle katki, rebisin ribadeks. Alustasin tööd millegi muu kallal.

Paar aastat hiljem, kui asusin kirjutama «Sinist tundi», pöördusin vana romaani jäänuste juurde tagasi. Päästsin loodelise saare ja kuigi protagonist oli täielikult muutunud, olid alles kajad varasema romaani hüljatuse tundest: üks minu peategelastest pidi olema kunstnik, kes loob mõnikord kunsti leitud objektidest ja katkistest asjadest.

Hakates mõtlema oma kunstnikule, ketras mu peas veel miski sellelt Krasnseri näituselt: (nüüdseks kurikuulus) tsitaat ühelt Krasneri õpetajalt Hans Hofmannilt, kes märkis üht Krasneri teost nähes, et see «on nii hea, et ei oskaks arvatagi, et selle maalis naine.»

Naiskunstnike positsioon kahtlemata paranes 1930. ja 1990. aastate vahel, ent mitte nii palju, kui võinuks loota: E.H. Gombrichi (eeldatavasti) lõplikus tekstis «Kunsti lugu» ei olnud mitte ühtki naist, kui see 1950. aastal trükivalgust nägi; selleks ajaks, kui 1995. aastal avaldati teose kuueteistkümnes täiendatud trükk, mainiti üht naist. Selline oli kunstimaailm, mis oleks kujundanud Vanessa Chapmani, maailm, milles naiskunstnike tööd olid vähem väärt, neid näidati harvem, ja igasugune imetlus, kui seda väljendati, oli sageli vaenuliku ja misogüünse maiguga. See oli maailm, milles ta oleks võib-olla pidanud põgenema, leidmaks oma kohta, kus vabalt tööd teha, rajama endale elu mõnes eraldatud paigas, kus ta saanuks olla kammitsaist vaba.

Mõõna ajal maismaaga ühendatud Erise saart, kuhu Chapman pageb, ei ole päriselt olemas, aga võiks olla. Šotimaa rannik võib uhkeldada lausa 168 saarega, mille kogupindala on vähemalt sada aakrit, ning lisaks sadade väiksemate laidudega, millest osad on loodelised, osad asustamata, osad täiesti metsikud. On saari, mis on olnud tuhandeid aastaid asustatud, on rahuoaase ja samas teisi, mille ajalugu on väga verine.

Viimase paari aasta jooksul, pärast seda, kui hakkasin Šotimaal üha rohkem aega veetma, olen päris palju rännanud sealsel üüratult eripalgelisel maastikul, kogudes retkedelt pilte, nii sõna otseses mõttes (telefoni) kui ka mällu. Mõeldes sellele romaanile, hakkasin kujundama iseäralikku nägemust paigast, kus õhk on veest tiine ja rannad sätendavad hämaras talvevalguses, kus kibuvitsapõõsastes on käblikud ja pea kohal tiirutavad aeglaselt, laisalt ja ähvardavalt hiireviud. Kus suviti on künkad sametiselt rohelised ja astelherned lõhnavad nagu kookos, ja kus metsa sisenemise järel pole kuulda enam midagi peale puude krigina ja kauge lainemüha.

Kujutasin ette Vanessat seal kõndimas, jahtimas inspiratsiooni ja asju, mida oma töödesse panna. Niimoodi hakkab toimumispaik kujundama süžeed: nägin, kuidas ta jalutas rannal, korjas üles kivikesi või siledat klaasi; või metsas, leidis huvitava kujuga puutükke või lumivalgeid luid.

Puhtaks nokitud luu. Ma ei saanud seda fraasi peast välja, see tõmbas mu tähelepanu nagu valgust püüdev klaas, nii et pidin peatuma ja seda mõnda aega vaatlema, vaimusilmas ringi pöörama, erinevate nurkade alt uurima. See viis mu Dylan Thomase luuletuseni «Ja surm ei jää valitsema», mida ma kasutasin «Sinise tunni» motona, ning edasi mõteteni pärandist ja sellest, kui oluline on, mida me endast maha jätame. Hakkasin mõtlema, mida Vanessa endast maha jätab, mõtlesin, kui tihti tekitab pärand vaidlusi, eriti kui see on väärtuslik, mõtlesin, kui sageli vaieldakse kunstniku loomingu tähenduse üle pärast tema surma. Vanessa tööde tähendus jääb teiste selgitada, taipasin, kuid kes võiksid olla need teised? Mõni sõber? Keegi väljastpoolt?

Ja nii hakkabki romaan ilmet võtma: on toimumispaik ja konflikt … jääb veel üle need kuidagi kokku õmmelda, viisil, mis seoks osad tervikuks. Skulptor Barbara Hepworth rääkis sellest, kuidas teda köidab «uus probleem, mis kerkib üles iga uue skulptuuriga … sellest, milline vorm kasvab välja püüust saavutada materjalidega isiklikku harmooniat.» Arvan, et romaani kirjutamine võib tekitada üsna sarnase tunde, justkui püüaks leida kivi seest vormi, tuvastada millegi vormitu kuju, teha kindlaks, kas sa töötad üldse õigete materjalidega, ning otsida õiget keelt, mis selle materjali paberil ellu ärataks. Kui sa oled õnnega koos, võib sellest välja tulla midagi ilusat või põnevat, mille juurde sa tahad tagasi tulla, et seda erinevate nurkade alt uurida ja vaadata, mis avastusi see pakub.

Artikkel ilmus esmakordselt kärbitud kujul ajalehes raamat.