Sinijärv soovitab: see on hea lastekirjanduse üks tunnusi

Maris Pruuli Admiral Bellingshauseni pardal Loodeväila läbimas. Foto: Erakogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Maris Pruuli uut raamatut «Meie seiklused Arktikas».

Maris Pruuli, «Meie seiklused Arktikas. Jääkaru pai». Foto: Raamat

Esmapilgul tundub vast veider, et kahe nimega raamat. Ja ma ise läksin ka õnge, kui raamatupoe aknal nägin ning mõtlesin, et ohoo, Maris Pruuli on kohe kaks raamatut välja tulistanud ja sarnase kujundusega. Lähemal vaatlusel selgus, et raamat on üks, aga kahelt poolt avatav ja loetav, lihtsalt poeaknale oli pandud kaks köidet. Üks ühe kaanega näha, teine teisega. Eks seda nõksu ole varemgi kasutet paar korda, et saad ühest ja teisest otsast lugema hakata, kuid siin on esimene kaunis kõvakaaneline, kus seda kohtan. Ja lugusid on ju samuti kaks, nii et sobib igati. Kui palju lugusid kummagi loo sees on, jääb lugejale (kokku) lugeda ja kui palju lugusid jutustamata jäi, sellest ajalugu vaikib.

Põhimõtteliselt on tegemist lastele sihitud raamatuga. Vähemasti on ta kirjutet nõnda, et noorem seltskond hästi aru saaks. Samal ajal sobib huviga lugeda mu meelest igas vanuses. Mis on hea lastekirjanduse üks tunnusi. Kui on mingi keskpärane kraam, siis minuvanune tunneb end selle jaoks liiga vanana ja jätab pooleli. Kui hea on, siis aga tunnen end uuesti noorena ning loen õhinal lõpuni.

Maris Pruuli, «Meie seiklused Arktikas. Pingviini piss». Foto: Raamat

Ja eks hea noortekirjandus saab olla ka õhutavalt õpetlik. Mina sain siit külmamaade ja sealsete elukate, eriti pingviinide kohta rohkem teada kui varem saanud olingi. Reisikirjandus ongi üks kirjanduse haru, mis oskab korraga olla nii meelelahutuslik kui üldhariv. Päris lood päris asjadest, saab raamatu kaudu kaugetes kohtades ära käia. Heal juhul ka teada, kuhu ise kindlasti ei kipuks.

Tunnustada tuleb ohtrat ja ehedat pildistikku. Kui mõni on lugemiseks veel väiksevõitu, vaadaku pilte ja küll kunagi läbi loeb.