/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/25/16506785t1h4eed.jpg)
Kirjastus Combat Ready andis välja Jocko Willinku lasteraamatu «Noore võitleja teekond», mis õpetab lastele eneseusku, julgust ja sihikindlust.
Jocko Willink õpetab lastele uues raamatus julgust ja sihikindlust
Laps olla ei ole üldse lihtne ja 10-aastasele Markile tundub see eriti raske. Ta on kehv matemaatikas, ei suuda teha ühtki lõuatõmmet ja kardab ujumist. Lisaks ei anna talle asu kooli kiusaja Kunn Kristo. Õnneks tuleb Markile suvevahaeajaks külla tema eriväelasest onu Jaak, kes on poisi sõnul tema vastand – tark, tugev ja julge. Üheskoos hakatakse poisi muredele lahendusi otsima, et ka Markist saaks võitleja – keegi, kes ei anna alla, vaid näeb oma eesmärkide nimel vaeva.
USA eriväelase ja juhtimismenukite autori Jocko Willinku kirjutatud hoogsas jutustuses peitub käsiraamat, kuidas arendada lastes eluks vajalikke hoiakuid, nagu eneseusk, julgus ja sihikindlus. Raamat pakub äratundmist ka lapsevanematele, ajendades mõtlema, millist suunamist lapsed vajavad.
Raamatu tõlkis eesti keelde Combat Ready kaasasutaja ja endine eriväelane Martin Jõesaar, kes on autori loal tegevuse ümber pannud Eesti oludesse, et see meie noori paremini kõnetaks.
Raamatusarjas «Noor võitleja» («The Warrior Kid») on inglise keeles ilmunud viis osa, millest esimese põhjal Hollywoodis vändatud mängufilm peaks kinodesse jõudma juba järgmise aasta lõpul.
Loe katkendit raamatust.
***
4. peatükk. Toanaabrid
Niisiis, tänane päev oli äge ja siis õudne ja siis vist jälle äge. Kui koju jõudsime, sain ma aru, et onu Jaak hakkab minu toas magama. Meist saavad kogu suveks toanaabrid! Emal on väike lahtikäiv voodi, mille ta minu jaoks mu tuppa valmis oli pannud. Selle madrats on õhuke ja pisut ebamugav, aga see ei häiri mind. Tänu sellele saab onu Jaak magada minu voodis, mis on natuke suurem. Seega on meil plaan paigas. Onu sai ka oma asjad osadesse minu sahtlitesse ja kappidesse panna. Pärast lahti pakkimist läksime alla lõunat sööma.
Lõunasöögi ajal esitas ema onule kõige kohta palju küsimusi. Onu Jaak on EOG meeskonnas olnud juba kaheksa aastat ning ta rääkis emale igasugu ägedatest asjadest, mis ta seal teinud oli. Need kõik olid asjad, mida iga laps tahaks teha, nagu näiteks langevarjuga hüppamine, sukeldumine, köiega helikopterist laskumine ja lõhkeainega asjade õhku laskmine – ja nii kogu aeg!
Ta rääkis ka sellest, kuidas ta sõjas käis. Ta ütles, et raske ei olnud mitte välismissioonil olla või rasket varustust kanda ega ka see, kui ta kartis – ta ütles, et raske oli hoopis siis, kui tema sõbrad said haavata või surma.
Ülejäänud päev möödus rahulikult, näitasin onule pisut ümbruskonda, ta pidi natuke arvutis tööd tegema ja lõpetas asjade lahti pakkimise. Kõik oligi tore, kuni jõudis kätte õhtu ja onu ütles: «Aeg on plaan paika panna.» (Ta kasutas seda lauset pidevalt.) Ja see ei läinud kohe üldse nii, nagu ma olin arvanud.
Onu küsis, mida ma homme plaanin teha. «Kas sa kohtud sõpradega? Lähed jalkat või kossu mängima?»
Ütlesin talle, et ma ei ole spordis eriti hea.
/nginx/o/2024/11/25/16506790t1h3bad.jpg)
«Sa ei peagi hea olema, lõbus võib ikka olla.»
«Paraku ei ole see väga lõbus, kui sa milleski hea ei ole,» vastasin talle, tundes ennast juba täieliku mökuna.
«No selge, aga lähme siis äkki ujuma? Siin on kindlasti lähedal mõni mõnus järv, eks?»
Kui ta seda ütles, siis tundsin ennast järsku kohutavalt. Siin ma siis olin, omaenda onuga, kes tahtis koos minuga ujuma minna, aga ma ei saa, sest ma ju ei oskagi ujuda! Tundsin järsku, et ma ei väärigi teda onuks. Pisarad hakkasid äkitselt välja pressima ning ma pahvatasin töinates: «Ma ei oska ujuda.»
«Mis mõttes sa ei oska ujuda?» küsis ta.
«Selles mõttes, et ma ei oska ujuda.»
«Kas nagu kohe üldse mitte?» küsis ta kahtlevalt.
«Kohe üldse mitte. Ma ei oska üldse ujuda,» ütlesin nutma pursates. Suured pisarad aina voolasid mu silmist. Siis ladusin välja kõik, mida ma emale rääkinud ei olnud. Kõik. «Lisaks sellele ei jõua ma mitte ühtegi lõuatõmmet teha. Ilmselt olen kõige nõrgem laps kogu koolis.» See muidugi pani mind veelgi kõvemini nutma ning pisarad muudkui voolasid. Ja kuigi ma nägin välja nagu väike titt, ei suutnud ma nutmist ega ka rääkimist lõpetada. «Ja asi ei ole ainult spordis, ma ei oska isegi korrutustabelit veel. Olen juba peaaegu üksteist ja ma ei oska arvutada!!!»
«Okei, tead, me saame ...» hakkas onu Jaak midagi ütlema, aga ma segasin vahele. Ma ei usu ise ka, et ma nii ebaviisakas olin. Ma lihtsalt rääkisin temast üle.
«Ja kõige hullem on, et mind kiusatakse. Ma pean peaaegu iga päev tegema, mida see ülbik Kristo mul teha käsib!!»
«Kes see Kristo on?» küsis onu Jaak. «Kas õpetaja?»
«Ei!» hõikasin ma pahaselt. «Ta on üks poiss. Ta on kiusaja!»
«Selge, selge, saan aru,» ütles onu Jaak. «Kas see on kõik?»
«Kas see on kõik??? Kristo kiusab mind. Teised naeravad mu üle, sest ma ei suuda ühtegi lõuatõmmet teha. Ma ei tea, palju on seitse korda kaheksa, ja ma ei oska isegi ujuda! Kuidas saaks asi veel hullem olla???» küsisin ma kõva häälega.
«Hästi,» ütles onu Jaak.
«Hästi?» küsisin ma. «Kuidas see saab mingitki moodi hästi olla?»
«Kõik on hästi, sest iga nimetatud probleemiga saad sa midagi ette võtta. Viimase kui ühega.»
Ma ei teadnud, mida öelda. Siin ma siis olin, täitsa puntras ja nutsin. Aga onu Jaak oli täiesti rahulik, nii rahulik, et see rahustas isegi mind.
«Vaata, Mark,» ütles onu. «Kui ma ajateenistusse läksin, suutsin teha ainult seitse lõuatõmmet. Nüüd ma suudan teha kakskümmend seitse. Ma ei olnud eriti hea ujuja, aga praegu ujun nagu kala. Mul ei läinud tegelikult ka koolis eriti hästi, lõpetasin napilt gümnaasiumi. Aga kui mul õnnestus pärast ajateenistust EOGsse saada ning alustasin seal treenimist, õppisin ma õppima, ning hakkasin lõpuks testides väga häid tulemusi saama. Kui sain viimaks meeskonnaga liituda, tundsin ennast kõikvõimsana, aga taipasin kiirelt, et ei oska veel isegi korralikult käsivõitlust. Praeguseks suudan iga olukorra enda kontrolli alla saada.»
„Muidugi sa suudad! Sa oled ju eriüksuse sõdur!“
„Sa ei saa mu jutu mõttest aru. Ma ei sündinud sellisena! Ma pidin selleks vaeva nägema. Ma pidin seda kõike õppima. Ma pidin selle välja TEENIMA. Ja mida ma sulle öelda tahan, on see, et enda haletsemise asemel võib ka sinust noor võitleja saada.“
NOOR VÕITLEJA??? Ma ei saanud tegelikult aru, mis ta sellega päriselt mõtleb, aga see igatahes kõlas ÄGEDALT.
„Ma räägin homme lähemalt. Praegu pead magama minema, aga ma usun, et noor võitleja on täpselt see, kelleks sa peadki saama.“
Onu kõndis toast välja ning läks trepist alla, et mu emaga veel juttu rääkida. NOOR VÕITLEJA. NOOR VÕITLEJA. VAU.