Raamatublogija: ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud

Kirjanik Satu Rämö. Foto: Björgvin Hilmarsson

Satu Rämö krimiromaan «Hildur» jutustab lastekaitsele spetsialiseerunud islandi politseinikust, kelle argitööd segab sarimõrvar. Valisin selle krimka oma Islandi reisi esimeseks lugemiseks, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

November 2019, Ísafjörður. 25 aastat tagasi kadusid koduteel jäljeltult kaks tüdrukut. Nende vanemast õest Hildurist sai politseinik, kelle südameasjaks on laste aitamine. Tema igapäeva vürtsitavad kadunud või ülekäte läinud teismelised, peretülid ning lahingud hooldusõiguste üle. Mõistagi lööb naine kaasa ka muude juhtumite juures ning määratakse uue kolleegi, Soomest tulnud praktikandi ülemuseks. Jakob ei jõua igapäevarutiini vajudagi, kui ilmneb midagi ootamatut - laviini alla mattunud majast ellujäänuid otsides leitakse laip, mille surm kuidagi loodusjõududega seotud pole.

Satu Rämö, «Hildur». Foto: Raamat

«Hildur» sobib hästi esmatutvuseks Islandiga - põnev krimka sarimõrvariga, mis ei keskendu roimade jõhkrusele, vaid ühe saarenurga eluoludele ja kohalikele kommetele. Mina lugesin seda raamatut enda jaoks ideaalsel ajal. November ja Island - pihtas-põhjas. Paar tunnikest tuulises Reykjavikis jalutamist ja juba mõjuvad kõik ilma kirjedused hoopis teisiti. Lisaks tegelane, kes nii hoogsalt kampsunit koob, et paneb näpud sügelema ja tekitab kange isu lõngapoest üks roostekarva isend üles otsida, kuigi vaevalt mõned tunnid tagasi lõpetasid enda kudumiga. Ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud ja sedavõrd loo sisse läinud, et on tõesti tunne, nagu piiluks tegelastel üle õla. Isegi esimene õhtusöök oli «Hildurist» mõjutatud - kuna kirjeldus ajas isu peale, sõin oma elu kalleima, umbkaudu 20-eurose supi ja ei pidanud pettuma. Lisaks otsisime poest üles raamatus mainitud rohelises paberis jõulukoogi.

Hildur on selline Pipi-tüüpi iseseisev ja sõnakas naine, kes hobuse tõstmise asemel surfamas käib. Tuletan meelde, et endiselt on juttu Islandist ja novembrikuust. Lisaks on tal kuues meel, mis põhjustab halba enesetunnet enne iga halba sündmust. Kiirelt saab sümpaatseks ka Soomest saabunud nägus Jakob, kes märkab islandlaste muumiarmastust, ei lase nõmedal eksil end maha murda, vaid laseb teraapiaks varrastel käia. Põnevaid tegelasi on veel ja üldse haarab tegevus Läänefjordides endasse. Islandil ei lange tegelikult inimesi loogu nagu krimkades, seega rõõmustasin, et ometi leidsin ühe, kus politsei teeb argiselt masendavat ja üüratult tänuväärset tööd. Müsteerium keerleb siiski ümber sarimõrtsuka ja mõistagi ainult laipadest ei piisa, vaid neile on vaja juukseid suhu toppida. See teatraalsus tundus liiast, aga iseenesest oli lahendus huvitav ja õpetas midagi islandlaste kohta.

Kõrvalseisja pilk saadab kogu raamatut, tutvustades saart ja sealseid kombeid. Kui autor lõppsõnas seletab, kuidas ta üliõpilasena saabus, loksus kõik mu jaoks paika, kuna täpselt selliseid tähelepanekuid võib leida vahetusõpilaste kirjutistes. Näiteks pööratakse tähelepanu kiiruspiirangutele maanteel, jalgrataste talvisele hoiupaigale, iseloomulikule kõnepruugile, suvemajadele, kus talvel elada ei tohi. Toitu mainitakse samuti ohtralt - magusroog konservpirnidest ja aftereight šokolaadist, hõrgutavad supid, rupskivorst, kuivatatud kala, Hilduri lemmiksnäkk - kuivatatud mango. Tänavusel Iceland Noir festivalil tuli kohalike krimikirjanike mõtetest välja, et paljudel on sihiks välispublik ja nii pikivad tegelikult ka nemad oma teostesse ohtralt seletusi. Satu romaanide islandi versioonides tehti seevastu kõvasti reha, aga tuli ka midagi kohalikele lisada - täpsustavaid kohanimesid, sest igal kivil on nimi ja see on väga oluline.

Soovitan novembris Islandile lennates lennukilektüüriks!