Traagilise elusaatusega ekstsentrik, kes korraldas justkui ise end vangilaagrisse

Artur Alliksaar u 1965. aastal tehtud fotol, mis oli tema ainsa eluajal ilmunud raamatu, näidendi «Nimetu saar» kaanel. Foto: EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI KULTUURILOOLINE ARHIIV

Margit Mõistliku raamat «On raske vaikida ja laulda mul Artur Alliksaare elust» on ilus kurbsinine raamat, mis haakub hästi selle meeleoluga, mida Alliksaare mainimine minus tekitab. Lugesin raamatu läbi ja mõtlesin: aga ikkagi ei suuda seda kummalist inimest mõista. Kes ta oli, miks ta niimoodi oma valikud tegi?

Justkui ise korraldas end vangilaagrisse. Justkui ise andis oma parima, et amnestiaga mitte välja saada: saatis vangilaagrist 1952. aastal kirja prokurörile ja siseministrile, kinnitades üle, et astus Saksa sõjaväkke vabatahtlikult... Miks ta küll selle kirja saatis? Samasuguseid kentsakaid väljakutsuva käitumisega juhtumeid on ta eluloos mitmeid. Mõtlesin, et ehk saan siin raamatus kirjeldatu põhjal paremini aru, mis küll tema sees toimus. Aga autor ei libastu spekuleerimise ja hüpoteeside maailma. Ta kirjeldab seda, mida ta teab, ja mitmes kohas jõuab ta selleni, kust edasi ongi mõistatus.

Margit Mõistlik, «On raske vaikida ja laulda mul Artur Alliksaare elust» Foto: Raamat