Kuidas ühest heast perekonnast pärit toredast tüdrukust sai sadistlik elukas

Maria Mandl Foto: Wikimedia Commons

Vähesed elulood on nii käänulised kui Maria Mandli oma, kelle käekäik ja tegevus natsiajastul pakuvad lugejale häirivat, kuid kindlasti vajalikku mõtlemisainet. 

Susan Eischeidi «Elu ja surma valitseja» viib lugeja läbi kurikuulsa koonduslaagri peavalvuri elu kõigi etappide, alustades naise õnnelikust lapsepõlvest, kirjeldades seejärel tema karjääri Natsi-Saksamaa hävitusmasinavärgis ja lõpetades tema kohtuprotsessiga Poolas. Kasutades muuhulgas naise vangis kirjutatud autobiograafilisi märkmeid, isiklikke kirju ja intervjuusid endiste vangidega, punub Eischeid kaasahaarava narratiiviga loo Maria Mandli moraalsest mandumisest. Raamat sunnib lugejaid silmitsi seisma ebamugavate tõdedega kurjuse loomusest – mõttega, et head ja kurja eristav piir on igas inimeses habras ja kergesti ületatav.

Susan Eischeid «Elu ja surma valitseja». Foto: Raamat

Susan Eischeid, mitme raamatu autor ja oboemängija, on käsitlenud holokausti nii oma uurimistöös kui ka muusikas. Auschwitz-Birkenau muusikalembelise peaülevaataja Maria Mandli eluloo vastu tekkis Eischeidis huvi, kui ta kirjutas raamatut Auschwitz-Birkenau naisteorkestrist («The Truth about Fania Fénelon and the Women’s Orchestra of Auschwitz-Birkenau», 2016). Tõik, et sadistlikuks elukaks hüütud Mandl lõi Natsi-Saksamaa koonduslaagrite süsteemis esimese ja ainsa naisteorkestri, sest halastamatul vangivalvuril oli sügav hingeline vajadus muusika järele, paelus Eischeidi. Niisamuti köitis autorit Mandli klišeelikult idülliline lapsepõlv. Mandl oli ilus ja tark tütarlaps, kes oli pärit armastavast ja lugupeetud keskklassi perekonnast. «Ta oli heast perekonnast tore tüdruk,» rõhutab Eischeid. Niisiis polegi raamatu eesmärk pelgalt anda kronoloogiline ülevaade Mandli elust, vaid uurida küsimust, kuidas toetavas keskkonnas sirgunud ja soodsate väljavaadetega tütarlapsest võis saada naine, kes asus tööle Auschwitz-Birkenau vangivalvurina.

Ühiskonna surve

Üks võimalik asjaolu, mis Mandli saatust mõjutas ja millele Eischeid korduvalt vihjab, on ebakõla Mandli heade väljavaadete (tark, ambitsioonikas, heast perekonnast) ja kasinate naistele mõeldud eneseteostusvõimaluste vahel. Mandli auahnust pärssis esimese maailmasõja järgses majanduskriisis vaevlev ühiskond, kus haritud naisel tuli sageli leppida alandavate tööotste või lihtlabase koduabilise ametiga. Mandli otsus töötada Lichtenburgi koonduslaagris järgnes järjekordsele töökaotusele, kusjuures vallandamise põhjus oli mittekuulumine natsiparteisse. Töö – mistahes töö – andis Mandlile lugupeetud inimese staatuse, mida ta nii kangesti ihaldas.

Siiski tuleb märkida, et kuigi Mandl leidis Natsi-Saksamaa vangilaagrisüsteemis kindla koha, olid tema karjäärivõimalused seal piiratud. Ta saavutas Oberaufseherini positsiooni, mis oli heliosvangilaagrisüsteemis naiste jaoks kõrgeim, kuid siiski madalam kui paljude meeste oma. Suhted meeskolleegidega, kellest paljud olid avalikud naistepõlgurid, olid pingelised ning uhkust täis Mandli jaoks sageli alandavad.

Töö aga ei olnud tol ajal peamine viis, kuidas naised end teostasid. Kindel koht ühiskonnas pälviti eelkõige abielunaise ja emana. Paraku ei õnnestunud auahnel Mandlil oma ühiskondlikku seisundit niiviisi parandada. Jällegi vahetult enne tema otsust minna Lichtenburgi tööle katkes järsult 25-aastase Mandli kihlus kohaliku noormehega. Ka sel korral sai talle saatuslikuks mittekuulumine natsiparteisse: noormees andis kirjas teada, et Kolmanda Reichi sõdurina ei ole tal võimalik jätkata suhet Mandliga, kes ei olnud tollal ühegi erakonna liige. Morjendatud Mandl pidi olema teadlik, mida tema kodukülas öeldi naise kohta, kes polnud veel 26. eluaastaks abiellunud – et ta on «ülejääk», kogukonna häbiplekk. Millisel määral mõjutasid kihluse katkemine ja ilmajäämine ihaldusväärsest perenaise rollist Mandli otsust lõppude lõpuks natsiparteiga liituda ja vangisüsteemis tööle asuda, ei saa kindlalt öelda. Eischeidi uurimistöö aga näitab veenvalt, et läinuks asjad teisiti, poleks Mandl ilmtingimata lõpetanud süüdistatuna inimsusevastastes kuritegudes.

Kurjuse kehastus

Igasugune katse seletada, kuidas ühest heast perekonnast pärit toredast tüdrukust sai sadistlik elukas, nagu paljud Mandliga kokku puutunud vangid teda mäletavad, ei vähenda tema süüd. Eischeidi tekst on õiglane ja tundetaiplik ega tee järeleandmisi Mandli vastutuse küsimuses. Pole kahtlustki, et Mandl polnud olude ohver, vaid teadlikult tegutsev mitmetahuline inimene, kes ometigi täielikult moraalselt mandus. Mandl võis oma südametunnistuse kõige pimedamatel aegadel olla kõigele vaatamata erakordselt hell ja tundlik. Ta armastas oma lähedasi ning – nii uskumatu, kui see ka poleks – näitas mõnikord ka oma vangide vastu üles halastust ja heatahtlikkust. Järgmisel hetkel võis ta aga silmi pilgutamata saata lapsi gaasikambrisse. Kurjuse olemuse mõtestajate seas on Eischeid kindlasti nende leeris, kes leiavad, et kurjus pole midagi üliinimlikku ega ole omane vaid ebaharilikult väärastunud inimestele. Julmus ja osavõtlikkus võivad eksisteerida ühes inimeses samal ajal. Inimesed ei ole kas head või kurjad, vaid võime teha kurja või head peitub igaühes. Sellest lähte-eeldusest tulenevalt on Eischeidi «Elu ja surma valitseja» varjundirohke tekst, mis hoidub kindlameelselt kõrvale lihtsatest ja pinnapealsetest seletustest kurjusele.