Sinijärv soovitab memuaare: sümpaatne raamat – piisavalt objektiivne, piisavalt isiklik

Pildil on Tartu Noorte Autorite Koondise liikmed Kassaris kirjanik Aino Kalda suvemaja juures, aprillis 1981. Vasakult: Aado Lintrop, Rannar Susi, Imre Siil, Taavi Tuulik, Kajar Pruul, Kalev Kesküla. Foto: Eesti Rahvusarhiiv/EFA.349.0.118240

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Imre Siili mälestusteraamatut «Vabas Eestis riiklikult ja diplomaatiliselt».

Uus vabaduseaeg on niikaugel, et uue aja uued poliitikud, ametnikud ja diplomaadid hakkavad vaikselt pensionile jääma. Ja kui nad just pole endas avastanud kihku veel mõnd aega tegevpoliitikas kaasa lüüa, siis on ju loogiline, et istutakse laua taha tagasi ning hakatakse memuaare üles tähendama. Usutavasti näeme noid mälestusteraamatuid lähiaastail veel mitmeid.

Imre Siil, «Vabas Eestis riiklikult ja diplomaatiliselt». Foto: Raamat

Imre Siil on juba aastaid põhitööle lisaks ka kirjanikutööd teinud, temalt on ilmunud nii puhast ilukirjandust kui reisikirjandust, ka memuaristika pole talle kaugeltki võõras. Oma lapse- ja nooruspõlve on ta lahti kirjutanud lausa kahes raamatus. Siinse teosega jõuab ta Nõukogude ajast Eesti Vabariiki ning kirjutab oma aastatepikkusest tööst kõrge riigiametnikuna ning hiljem tipptasemel diplomaadina. Järjekordne mõjus kild kujunevasse lähiajaloo mosaiiki. Et raamatu lõpuosa ulatub peaaegu tänasesse päeva, siis võib karta, et kirjanduslik-dokumentaalse mäletamisega on selleks korraks ühel pool. Mis seal ikka, ka ilukirjandus ootab tegemist. Väärt lugemine niiehknaa.

Nii lähedase ajastu kirjapanek on muidugi libedale ja õhukesele jääle minek, sest elus on kümneid ja kümneid inimesi, kes võivad autorile vastu vaielda. Kõhutunne ütleb, et Siil on piisavalt erapooletu ja diplomaatiline, et tema peale mitte vihastada. Samas ei tähenda see, nagu raamat kuidagi kuiv või püüdlikult hillitsetud oleks. Ent kindlasti ei paista siit suurpoliitikute mälestustele omast tendentsi kujutada ajalugu kellelegi soodsamas valguses, vaikida maha ühtesid ja tõsta esile teisi sündmusi. Mida oleme Eestiski näinud. Sümpaatne raamat – piisavalt objektiivne, piisavalt isiklik, meeldivalt viisakas.