Sebastian Fitzek: loo viimane pööre tuleb minu jaoks samasuguse üllatusena nagu lugeja jaoks

Kirjanik Sebastian Fitzek. Foto: Jörg Carstensen/DPA/Scanpix

Sebastian Fitzek on psühholoogiliste põnevike autor, keda Saksamaal, kus ta raamatud on saanud tõelisteks müüginäitajaid purustavateks menukiteks, teavad-tunnevad kõik.

Alates 2006. aastast, mil ilmus tema debüütromaan «Die Therapie» («Teraapia», Eesti Raamat 2018), on kõik tema põnevikud jõudnud ajakirja Spiegel edetabelisse ja veel nädalaid pärast ilmumist esikohal püsinud. Ka mujal maailmas on teda saatnud edu: Fitzeki romaane on tõlgitud 37 keelde ning tema raamatuid on kokku müüdud üle 19 miljoni eksemplari, lisaks on müüdud enam kui miljon audioraamatut. 

Menukirjanik Sebastian Fitzek vestles veebilehe New Books in German tellimusel oma tõlkija Jamie Bullochiga. Raamatuportaal avaldab intervjuu kirjastuse Eesti raamat vahendusel.

***

Jamie Bulloch: Tere, Sebastian. Mul on suur rõõm sind intervjueerida. Sa oled aastaid Saksamaal menukirjanik olnud, kuid ma saan aru, et edu ei saabunud lihtsalt ega kiiresti. Kas sa räägiksid paari sõnaga oma kirjanikutee algusest?

Sebastian Fitzek: Tere sullegi ja suur tänu, et avaldasid soovi minuga intervjuud teha. Tõsi ta on, edu saavutamine polnud minu jaoks sugugi lihtne. Saatsin käsikirja viieteistkümnele kirjastajale. Kaksteist lükkasid selle tagasi ja ülejäänud kolmest pole ma tänini midagi kuulnud. Nagu isegi näed, ei olnud tulemus kõige parem. Aga need tagasilöögid mind ei heidutanud, pigem motiveerisid need mind jätkama ja enda kallal tööd tegema.

Sa saad oma romaanidega maha üllatava korrapärasusega: tundub, et igal aastal on ühte neist oodata Frankfurdi raamatumessi ajaks. Iga järgmine on eelmisest erinev. Sa pead kirjanikuna ikka väga distsiplineeritud olema. Kas sa kirjeldaksid oma töömeetodeid?

Distsipliin mängib kirjutamisprotsessis kahtlemata olulist rolli. Mingis mõttes on kirjutamine minu jaoks nagu sport. Pean end sageli sundima hakatust tegema, kuid parim hetk on kahtlemata «saigi kirjutatud» etapp. Mõtete korrastamiseks panen alati kirja üksikasjaliku sisukokkuvõtte. Aga umbes 80 lehekülje valmimise järel hakkavad mu tegelaskujud sageli elama oma elu ja minust saab pigem pealtvaataja. See omakorda tekitab minus pelgust, et mu lugu ei pruugi jõuda loogilise lõpptulemuseni. Lõpuks tuleb loo viimane pööre minu jaoks sageli samasuguse üllatusena nagu lugeja jaoks.

Sinu romaanide pöörased süžeed on sageli erakordselt keerulised. Kas paned enda jaoks enne kirjutamisega alustamist paika üksikasjaliku skeemi?

Nagu ma ütlesin, koostan kõigepealt üldiste jõujoonte kohta sisukokkuvõtte. Kuid asi omandab nõiakunstiga sarnaneva mõõtme just kirjutamise ajal. Tegelaskujud haaravad ohjad enda kätte ja juhivad süžeed suunas, mis poleks mulle endale pähegi tulnud. Üks asi paneb mind alati muigama – lugejatel on vahel, õnneks harva, kombeks öelda: ma teadsin kohe, kuidas see lõpeb. Mina seevastu saan väita: mina mitte.

Mis on sinu arvates su raamatute populaarsuse põhjus? Miks naudivad lugejad võimalust olla šokeeritud, tunda hirmu ja näha vilksamisi seda, mis toimub inimhinge kõige süngemates ja pimedamates soppides?

Lugejat paeluvad pinge ja etteaimamatus. See on turvaline viis kogeda äärmuslikke emotsioone mugavustsoonist lahkumata. Inimestele meeldib turvaliselt surmalähedase kogemuse osaliseks saamise nimel ka Ameerika mägedel kihutada. Selles mõttes on mu raamatud nagu kirjanduslik sõit Ameerika mägedel, mis loodetavasti lõpeb võimsa endorfiinitulvaga.

Just eile sain e-kirja Ukrainast, milles lugeja tänas mind selle eest, et sai mu raamatute vahendusel võimaluse hetkeks igapäevaelu painete eest pageda. Selline reaktsioon on müüginäitajatest palju enam väärt.

Iga su raamatu lõpus on su e-postiaadress ([e-mail]). Räägi meile, mil määral sa lugejatega suhtled?

E-postiaadressi avaldamine raamatute lõpus on minu jaoks väga oluline. See annab mulle võimaluse vahetu tagasiside saamiseks lugejatelt ja nendega ühenduses olemiseks. Sedalaadi suhtlemine on sageli väga innustav ja annab mulle hoopis uue vaatenurga. See on imeline, kui palju isiklikke lugusid ja muljeid sel moel minuni jõuab. Just eile sain e-kirja Ukrainast, milles lugeja tänas mind selle eest, et sai mu raamatute vahendusel võimaluse hetkeks igapäevaelu painete eest pageda. Selline reaktsioon on müüginäitajatest palju enam väärt.

Mida sulle kirjutamisvälisel ajal ja lugejatega kohtumise vahepeal teha meeldib?

Ma ärritan oma kohaloluga oma perekonda. Nad peavad kuulama, kuidas ma trumme mängin. See aitab mul stressi maandada ja pead klaariks saada. Muusika täiendab kirjutamist suurepäraselt ja pakub mulle uut loomingulist väljundit.

Intervjuu avaldas esmakordselt veebileht New Books in German.