:format(webp)/nginx/o/2024/12/02/16520837t1h8853.jpg)
Ragnar Jónassoni «Pimedus» pajatab pensioni veerel naispolitseiniku viimasest juhtumist - Islandil otsa leidnud immigrandist. Romaan oli õige kaua riiuli pimedas nurgas seda õiget aega oodanud ning nüüd Islandi reisiks pakkides otsisin muidugi kõik islandi krimkad välja, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Reykjavik. 64-aastane politseiuurija Hulda jääb peagi pensionile, aga lähedastest ilma jäänud naine ei oota sugugi ärateenitud puhkust sisutühjade päevadega. Kardetud hetk, kui palutakse laud vabastada, saabub oodatust varemgi, sest asendaja hingab juba kuklasse. Hulda võitleb endale välja veel viimase nädala ja viimase uurimistöö, haarates kümne küünega ülemuse lausekõlksust, et valigu siis ajaveetmiseks mõni vanadest juhtumitest. Naisele jääb kripeldama napp juurdlus eelmisest aastast, enesetapuna kirja läinud venelannast immigrandi surm. Tal on mõned päevad, et tulla toime tööga, mida värskete jälgedega ei suudetud.
/nginx/o/2024/12/02/16520821t1hb90b.jpg)
«Pimedus» kujutab endast mitmetahulist lugu, mis võtab aina tumedamaid toone. Romaan rõhub emotsionaalselt, aga jõhkraid mõrvu ja teatraalsusi sellest ei leia. Alguses potsatame peategelase Huldaga meeste maailma, kust teda kunagi lõpuni omaks pole võetud, nii et ta on õige paksu naha kasvatanud. Samuti seisab ta teiste üksikute naiste eest, nagu näitavad nii Hulda eelviimane kui ka viimane juhtum. Mitte kedagi teist ei huvita varjupaika otsinud venelanna saatus, aga põhjaliku politseiuurijana tahab tema jõuda asja tuumani. Juurdlusega seguneb veel ühe teise noore naise lugu, kes olude sunnil oma väikese tütre esimesteks eluaastateks loovutama peab. See olevat täitsa tõene killuke Islandi ajaloost. Veidi hiljem lisandub kolmas hääl matkalt karmi looduse keskele. Kohe pole selge, kes nood teised naised on ning kuidas kolm liini ajateljele paigutuvad, aga lõpus kaardid avanevad. Peatükid on lühikesed, nii et mõni ei täida üht lehekülgegi, ja lugemine kulgeb kärmelt. Jónasson ei raiska ruumi pikkadele kirjeldustele või kultuuriruumi tutvustamisele.
Lõbus infokild: festivalil paljastas kirjanik, et lõi peategelase Hulda vastandina eelmise sarja («Tume Island») omale - noor alustav meessoost uurija - vana karjääri lõpetav naine. «Pimedus» ei karju otseselt järje järgi, aga kui Hulda hinge poeb, siis saab tutvuda tema varasemate juurdlustega, sest see sari liigub kurioosselt ajas tagasi naise karjääri hiilgehetki pidi. Tahaks loota, et neis on tibake rohkem rõõmu, sest äsjaloetud romaanist olid küll kõik helged hetked välja imetud.
Pealkirjale vastuoluliselt toimub «Pimeduse» tegevus hiliskevadel, ent sellegipoolest oleks paremat aega kui praegu romaani lugemiseks raske leida. Nimelt valmis sel aastal teose põhjal teleseriaal, mille esimest osa Iceland Noiri raames lausa kinoekraanil nägin ja kuulsin nii mõndagi kaadritagust lugu. Olin selleks hetkeks lugenud umbes sadakond lehekülge ning üllatusin, kui palju detaile kardinaalselt erinesid. Näiteks olid täie tervise juures raamatus ammu manalateed läinud tegelased, viimane juhtum algas täiesti erinevalt ning asjaolud, mida Hulda ja lugejad saavad teada üsna loo lõpus ilmnevad juba esimeses episoodis. Visuaalne pool lõi pahviks võimsate kaadritega Reykjavikist või liustikust kogu oma lumises hiilguses. Muide, sari on tehtud inglise keeles rahvusvaheliste osatäitjatega, mis lisab omamoodi võlu. Loodan väga, et saan peagi järgmisi osi näha ning eriti tore oleks, kui see mõnda eesti telekanalisse jõuaks.
Ma ei saa öelda, et vaimustusin kurbade sündmuste laviinist, aga teisest küljest kasutas raamat neid haarava süžee ehitamiseks ning kui meisterlikeks krimkadeks lugeda need, mille lõpp jääb meelde, siis usun, et «Pimedus» klassifitseerub ja see lahendus nii pea ei unune.