See tunne otseselt ju ei petagi, aga samas üsna loo lõpu eel viskab järsku sisse hoopis uue rea: «Võib-olla pahad on hoopis head?». Ja võib-olla on head võimelised paha tegema? Kõik oleneb ju olukorrast.
Põneviku tegevus algab avatud aedade päeva õhtul. Minategelane on ideaalne poissmees, juba natuke vanapoisi lõhnaga perfektsionist, kes elab oma kassiga oma ideaalses majas, mille on filigraanselt oma kätega renoveerinud. Ta tegeleb heategevusega, on parasjagu kuulus, parasjagu rikas... Ja aiaukse vahelt piilub viimasel minutil sisse üks naine, kes küsib, kas võiks veel aeda piiluma tulla.