Al Pacino «​Sonny Boy. Mälestused» on legendaarse näitleja jahmatavalt avameelne jutustust enda elust. See on mälestusteraamat mehelt, kellel pole enam midagi karta ega midagi varjata. Loe raamatust katkendit!

Kaheksateistaastaselt tiksusin ma viieteistsendise õlle taga Martin’s Bar and Grillis Manhattanil 23rd Streeti ja Sixth Avenue nurgal. Istusin seal külma eest varjul nii kaua kui võimalik. Sisse astuvad püsikunded olid tööinimesed. Kõik nägid välja nagu kaevurid ja puuraidurid. Baarmeni nimi oli Cookie – suur prillidega mees, kes polnud sugugi seda nägu, et teda võiks Cookieks kutsuda, aga nii teda hüüti. Baaril oli suur panoraamaken vaatega Sixth Avenuele ning teisel pool avenüüd asus Herbert Berghofi stuudio, lavakunstikool, kuhu ma püüdsin sisse saada. Baaris pakuti mõnikord tasuta lõunat, niisiis astusin sisse ja võtsin ketšupivõileibu, mis koosnesid kahest soolaküpsisest ja ketšupist nende vahel, ning sõin kõhu nendest täis.

Üks mu Bronxi sõber oli rääkinud mulle Herbert Berghofi stuudiost ja sealsest suurepärasest õpetajast, kelle nimi oli Charlie Laughton. Mina küsisin: «Näitleja Charles Laughton?» Sõber vastas: «Ei-ei, üks teine mees – tema nimi on Charlie Laughton. Õpetab tajumäluga töötama.» Mõtlesin, et hakkab pihta, ma ei saa muhvigi aru. Olin vanadest sõpradest eemaldunud, näitlemise orbiidile tõmbunud, hakanud seda järjest tõsisemalt võtma. Ühegi mu sõbra elus polnud midagi sarnast, mis oleks neid teisele teele vedanud. Ja teatud vanusest edasi läheb noorte huligaanide elu väga karmiks.

Kommentaarid
Copy