Sinijärv soovitab: Doris Kareva on väga head tööd teinud

Doris Kareva. Foto: Mailiis Ollino

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Doris Kareva koostatud metsaluule antoloogiat «Südames laulavad metsad».

Seda va luulet on meil Eestis omajagu. Päris head sealjuures. Ka antoloogiaid jagub. Alates armastuseluule ja isamaaluule omadest ja lõpetades ühe vast kõige lustakama, Vladislav Koržetsi koostatud kalaluule antoloogiaga. On olnud ka punkluulet ja räppluulet ja jumala suvakaid kokkupanusid. Võta üks ja viska teist. Nüüd siis metsaluule. Koostajaks Doris Kareva, kellele see mitte esimene antoloogia kaante vahele monteerida ei ole. Kogemus tuleb kasuks.

Antoloogia «Südames laulavad metsad», koostanud Doris Kareva. Foto: Raamat

Metsaluulega on mõnusas mõttes kõhutunde järgi metsa mindud, ehitet inimestele vahva võsa ja uhke kuusestik korraga. Poeesid on segi aetud, et saaks sõnasabas sörkida just nõnda, nagu süda ütleb. Ei ole siin ajaraame ega tähestikulist järjekorda, ootamas on retk metsas. Klassikaliste tekstidega on segamini täiesti tundmatute tegijate teosed. Jah, siin on ka keskpärast kraami. Aga see keskpära on metsakeskne. Ja antoloogia peakski ju keskenduma oma teemale ning andma läbilõike. Mitte vaid taasesitlema vaieldamatusse raudvarra raiutud turvalisi teflontekste. Ses mõttes on Doris Kareva väga head tööd teinud – ka halva luulega kohtumine säravas seltskonnas aitab poeetilise meelepildi kasvamisele kaasa ja autorid kasvavad koos tolle pildiga!

Mets on üks hull ja hirmus koht, kes oskab korraga olla nii turvaline kui ähvardav. Metsaga ühes mõtlemist on maakeelses luules näha mitme kandi päält. Isegi nii linlikud jorsid nagu mina ei saa metsast päriselt mööda ega välja. Mingid männid on ajju juurdunud – nii ongi. Kui mahti metsatama minna pole, tasub rebida riiulist köitetäis metsaluulet ja natuke võradesse lennelda. Ju siis tekivad nii aeg kui tahtmine. Mets ei lähe kuhugi ära, mets ootab, oksad õieli.

Kui Su töö/elukoht on keset linna, siis osta metsaluule antoloogia lauanurgale. Viib Su vahepeal hetkekeseks välja, teeb tajumise teravamaks. Aga kui pesitsedki juba puude ja põõsaste keskel? Pean vist hakkama linnaluulet antoloogiaks raiuma… Ilm on imedest tulvil.