/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/03/25/6487167t1hc399.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kaht raamatut, mida ühendavad meri ja ilusad pildid: Kätlin Kaldmaa «Jõulud Islandi moodi» ning Tove Jansson ja Tuulikki Pietilä «Ülestähendusi saarelt».
LUGEMISSOOVITUSED ⟩ Kaks eristuvat teost, mis viivad lugejad mere äärde ja kaugemale
/nginx/o/2024/12/05/16526293t1h86a3.jpg)
«Ülestähendusi saarelt» on üks äärmiselt ilus ja rahulik raamat. Ootamatult lakooniline. Kolmkümmend aastat suvesid maailma äärel, olematul saarel. Alates saarele jõudmisest kuni saarelt lahkumiseni. Alates suure kivi õhkimisest (tegelikult ikka alates saare leidmisest), et ehitada maja ainsale võimalikule kohale kaljurünka otsas kuni väsimiseni vanuigi. Jube liigutav, jube praktiline, jube ja jube armas lugu.
Kui kardad merd, ära parem ette võta. Need inimesed pidivad merd kogu südamest armastama – ja teineteist ka – et miskit säherdust üldse kuldses keskeas ette võtta ja teoks teha. Mina lööksin põnnama, loen parema meelega raamatust, mis kolb oli. Aga nemad said hakkama, loivad kunsti ja kirjandust, püüdsivad kala, pidasivad maja. Respekt!
Muumitrollidest pole siin sõnagi, kuid kujutan ette, kuidas mõned klassikalised lood keset merd kuju võtsid.
/nginx/o/2024/12/05/16526295t1h2518.jpg)
Islandi lood on ka ju saare pealt pärit. Huhupäised ja uskumatud, muinasjutulised ja ometi elusad, nopitud siit ja säält, korjatud võrreldamatuks vahvuseks. No kesse tuleb lambist uskuma noid kökatseid ja hiiglaslikke kasse ja ojakõõritsaid ja lihakonksikuid ja küünlavargaid? Ometi kirjutab Kaldmaa Islandi pärimuse jummala usutavaks ja söödavaks. Isegi kui pärimuse pärimise käigus võid suurema tõenäoga ise sööduks saada.
On nad muinakad või mälestused või kerged ümberjutud? Küllap kõike korraga. Siit on hea minna edasi, siit saab tulla tagasi, aga kangesti tahaks siit edasi päris Islandile minna ja maitsta, haista, tunnetada. Vähe on võimalusi ühe maa suhtes ehedat huvi kruttima panna, see raamat saab teoga toime.
Saagadest ja vanalugudest on Island juba üksjagu naha vahel küll. Aga et see maanurk keset okeaani lühikestele inimestele hingesse poetada – ses asjas on Kätlin Kaldmaa tõhusa sammu astunud. Minulgi on natuke jube ja natuke põnev – mine või tagasi, söö vaalaliha ja vaata veel kord, mida tumerämedal saarel näidata on. Merd, verd ja vankrimääret? Ju vist.
Ägeda pildistikuga!