Mu seltsilised läksid mööda seda nõlva vette ettevaatlikult, käest kinni hoides, sügavale määndunud vaipa astudes.
Kõrge perve seinad kummalgi pool nõlva olid järsud ja täis eriskummalisi konaraid. Vihm oli uurendanud pikki praoniresid otsekui arabeske, ehkki inetuid nagu halvasti armistunud haavad. Need olid tõelised saviihu räbalad, jubedad ja joovastavad.
Nende seinte vahelt, mis mind kohutavalt köitsid, pidin ka mina jõe poole laskuma.
Juba kaugelt eemalt, ammu enne jõekaldale jõudmist täitusid mu sõõrmed määndunud kestade lõhnaga. See valmistas mind «kriisiks» ette nagu omalaadne lühike peiteaeg; see oli ebameeldiv ja ometi sulnis lõhn. Sellised olid ka kriisid.
Mu lõhnataju jagunes kusagil minu sees kaheks ja määndumislõhna heitmed riivasid taju eri piirkondi. Kestade kleepjas lagulehk oli eraldatud ja väga selge, ehkki sellega kaasnes röstitud pähklite meeldiv, soe ja kodune lõhn.
Niipea kui seda lõhna tundsin, muutis see mind mõne hetkega, ringles võimsalt kõigis mu sisimates kiududes, justkui lahustas need ning asendas õhulisema ja ebakindlama ainega. Sellest hetkest peale ei saanud ma enam midagi vältida, mu rinnust sai alguse meeldiv ja peadpööritav minestus, mis kiirendas mu samme kalda poole, minu lõpliku lüüasaamispaiga poole.
Ma laskusin mööda kestamäge veeni hullumeelse kiirusega. Õhk seadis mulle vastu vaheda ja tugeva tiheduse otsekui noatera, maailmaruum langes kaootiliselt hiiglasuurde, aimamatu külgetõmbejõuga auku.