:format(webp)/nginx/o/2024/12/09/16533555t1h1396.png)
Võib vist liialdamata väita, et pikki sajandeid olid just vaimulikud sageli need, kes jäädvustasid meie ajalugu. Liivimaa ajalookirjutuse alusepanija Henrik oli lätlaste preester, ordukroonikate riimijad kandsid vaimuliku vennaskonna mantleid, kuulsaim siitmailt pärit kroonik Balthasar Russow pidas Pühavaimu pastori ametit. Ja kirikuõpetaja oli ka «viimaseks tähtsamaks balti kroonikuks» peetav Christian Kelch (1657–1710).
Kelchi suurteos, «Liivimaa ajalugu», koosneb õieti kahest osast, millest autori eluajal, 1695. aastal, jõudis trükivalgust näha vaid mahukas esimene köide, mis käsitleb Eesti- ja Lätimaa minevikku kuni 1690. aastani. Kroonika teine osa, «Liivimaa ajaloo järg», milles vaadeldakse peaasjalikult Põhjasõda, jäi aga kauaks manuskripti ning levis vaid väheste käsitsi valmistatud ärakirjade kaudu. Põhjuseks niihästi Kelchi surm 1710. aastal kui ka samal ajal aset leidnud võimuvahetus Eesti- ja Liivimaal. Vaevalt et tsaarivalitsus oleks tol ajal lubanud levitada Kelchi rootsimeelset ajaraamatut. Alles 1875. aastal tegi Johannes Lossiuse publikatsioon kroonika järje kättesaadavaks laiemale asjahuviliste ringile. Seda usinamalt on ajaloolased kasutanud Kelchi teost 20. sajandil. Liialdamata võib väita, et tegemist on tähtsaima Põhjasõja sündmusi Eestis kajastava allikaga, pealtnägija kirjeldusega, milles uurija jaoks nii oluline faktirohkus rõivastatakse vähemalt sama väärtuslikku eluolulisse rüüsse.
Christian Kelch sündis 1657 Greifenhageni linnas Pommeris, kolis 1680 Liivimaale ja 1682 alustas tööd Järva-Jaani pastorina. Kelchi elu ja ametitegevust Järva-Jaanis tunneme vaid puudulikult, ses tema peetud kirikuraamatud ei ole enam alles. Kirikuõpetajana kirjutas Kelch oma «Liivimaa ajaloo», mis kindlustab talle väljapaistva koha balti kroonikakirjutajate seas. Eluloos mainib autor seda vaid üpris lühidalt: «1688 hakkasin ma Jumala nimel kirjutama Liivimaa ajalugu ja 1691 viisin ma selle Jumala armu läbi vastu hulga arvustajate ootusi lõpule ja saatsin selle vastavalt kuninglikule korraldusele tsenseerimiseks Stockholmi.» Käsikirja valmimise ja selle trükkimise vahele jääb niisiis neli aastat aega.
Võrreldamatult väärtuslikum kui «Liivimaa ajalugu» on «Liivimaa ajaloo järg» aastatest 1690–1707.
Ka Kelchi enda jaoks olid need hirmuäratavad aastad. 1703 põletati tema Viru-Jaagupi pastoraat maha ja ta pidi armetut peavarju otsima ühes kõrtsis. 1704 leidsid sissetungid jätkuvalt aset. Venelaste sissetungid Tartust ja Narvast kordusid alates 1707. aasta lõpust ikka lühemate vaheaegadega. Juunis 1708 peab ta oma perega põgenema ja augustikuus tehakse tema uus pastoraat pärast saatuslikku lahingut «Soome väljadel» taas kord tuhaks. Kui ime läbi pääseb Kelch oma tütrega vangistusest või surmast ja põgeneb Tallinna. Sellega lõpeb kirikuraamat ja me oleme uuesti sõltuvad teistest allikatest. Oma «Elulookirjelduses» ütleb ta vaid: «Mida ma nendel sõja-aastatel oma lähedastega läbi elasin, teavad kõige paremini Jumal ja mina ise.»
Hirmuäratava ägedusega möllas Tallinna linnas katk. 7. oktoobril tuleb raad kokku, et uuesti täita taudi tõttu vabaks jäänud linnaõpetajakohti. Kelch valitakse Niguliste pastoriks, kuid katkuhaigeid teenides nakatub ta ka ise. Kelch suri pastoraadimajas Niguliste kiriku juures ja lebab vastavalt oma selgesõnalisele soovile Niguliste kirikaias suure puu all.
«Liivimaa ajalugu» ning «Liivimaa ajaloo järg» ilmuvad 2024. sügistalvel kahes köites uues kujunduses ja uue illustratsioonivalikuga.
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.
/nginx/o/2023/05/30/15356972t1hb6e6.jpg)