:format(webp)/nginx/o/2024/12/10/16536514t1hae65.jpg)
Ivar Raav on kogenud ärijuht ja konsultant, kellel on ärimaailmas kogemust rohkem kui 15 aasta jagu. Pea kahe kümnendi jooksul on maailmas muutunud palju ning Raav peab oluliseks, et ka korporatiivsed juhtimisstiilid ajaga kaasas käiksid. Raavi raamat «Juhtimise jalajälg. Miks peaks juhtimine olema ajutine» kutsub lugejaid üles vaatama juhtimist uue nurga alt ning pakub lugejale mõtlemapanevat analüüsi juhtimisest, inimestevahelistest suhetest ja elukvaliteedist.
«Selle raamatu üleskutse on lõpetada juhtimisteooriate loomine ning lõpetada juhtimine, sest me oleme tegelikult mastaapses juhtimiskriisis – riigis, organisatsioonides, iseendas. Ise oleme selle kriisi loonud ja ise saame seda lahendada,» kirjeldab Raav. Tema peamine sõnum on, et juhtimine peaks olema ajutine ja selle asemel, et juhtida inimesi, võiksime alustada hoopis enesejuhtimisest.
/nginx/o/2024/12/10/16536519t1haa91.png)
«Me kõik tuleme üksteise eludesse ajutiselt midagi andma ja midagi võtma, et siis tänutundega edasi minna,» kirjutab Raav. Tema sõnul on oluline mõista, et juhtimine ei pea olema eluaegne roll. Kui juhil õnnestub aidata inimesi iseseisvaks ja enesejuhtimisvõimeliseks arenema, on tema töö juba tehtud. Selline lähenemine viitab Raavi sõnul, et juhtimine pole eesmärk iseenesest, vaid vahend arenguks ja koostööks.
Raav rõhutab, et tänapäeva juht ei saa olla edukas ilma sügava eneseanalüüsita. «Nii, nagu terapeut ei saa olla teise arengu toetaja, kui ta ise ei ole kõiki oma sügavaid kihte läbi käinud, ei saa tänases maailmas ka juht endale lubada, et ta iseendaga ei tegele,» märgib ta. Juhi areng ei lõppe uute oskuste omandamisega, vaid peab hõlmama ka vaimset ja emotsionaalset küpsust. «Juht mõjutab oma tegevuse või tegevusetusega rohkem kui poolt meie ärkveloleku ajast,» sõnab ta. Samas ei piisa ainult juhtimisteooriate tundmisest, sest juhil peab olema ka hinge ja autentset kontakti iseendaga, et mitte teha rohkem kahju kui kasu. Hea juht oskab ära tunda hetke, millal astuda tagasi ja usaldada meeskonna võimekust.
Raamatus käsitleb Raav ka vaimse tervise probleeme, mis viimaste aastate jooksul üha enam tähelepanu on saanud ning mis on korporatiivmaailmas paljuski just hirmupõhisest töökorraldusest tingitud. «Meie tänane ärimaailm toodab juurde vaimse tervise hädadega inimesi, sest süsteem on üles ehitatud hirmule kaotada või mitte piisavalt võita. Selline hirm on aga halvav ning suunab inimesi põgenema või hoopis agressiivselt ründama,» kirjutab Raav, kelle hinnangul on vaja süsteemi, kus juhid julgustavad enesekindlust ja aktsepteerivad vigu kui loomulikku osa kasvuprotsessist. See tähendab, et juhid ei peaks juhtima hirmu või surve kaudu, vaid inspireerima oma eeskuju ja empaatiaga.
Ta lisab, et loomulikult ei pea kõik inimesed ühte ja sama usku jagama, kuid võiksid aktsepteerida üksteise vaateid. «Me ei pea uskuma sama asja, aga me võiksime üksteist aktsepteerida ja kaaluda ka alternatiive,» kirjutab ta, kutsudes üles dialoogile ja avatud meelega suhtlemisele. Raavi sõnul vajab juhtimiskultuur radikaalset muutust, et see oleks rohkem keskendunud inimeste-kesksele lähenemisele ja vastastikusele austusele. Juhid peaksid lõpetama oma rolli defineerimise võimu kaudu ja keskenduma sellele, kuidas aidata inimestel avastada ja kasutada oma potentsiaali.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)