Raamatublogija võikast krimkast: mõnu ma sellest lugemisest küll ei tundnud

Yrsa Sigurðardóttir. Foto: Jindřich Nosek/Wikimedia Commons

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Islandile reisides Yrsa Sigurðardóttiri krimiromaani «Luku ja riivi taga» ning jagab oma lugemiselamust.

Tänapäev, Hvarfi talu, Hvalfjörðuri fjord, Island. Jõukas perekond otsib eraldatust, mistõttu ostetakse vana Islandi talu ja lastakse sellele uhke juurdeehitus endale eluruumideks ehitada. Miskipärast ei püsi nende juures abilised - Sóldis on lühikese aja peale juba kolmas, keda palgati majapidamistöödel ja loomade talitamisel käsi külge lööma ning kaht peretütart islandi keele õppimisel toetama. Lapsed on toredad, asjatamist oodatust rohkem, aga tööle kandideerimist kahetsema panevad naist kõhedust tekitavad kummalised juhtumid nagu uksi avavad hobused. Kui talu asukatest pole juba mõnda aega kippu ega kõppu kuulda, avastab asja kontrollima tulnud naaber, et kõik on maha löödud. Kohalik politsei palub Reykjavikist abijõude. Kohale saadetakse kaks noort uurijat - rootsist hiljuti üle tulnud Týr ja tumedanahaline neiu Karólína ning lisaks kohtuarst Iðunn.

Yrsa Sigurðardóttir, «Luku ja riivi taga». Foto: Raamat

Yrsa on jõhker. «Luku ja riivi taga» alustab rõvedate roheliste laipadega ning lõpeb õõvastava sündmustejadaga, millest surnukehad maha jäid. Ühesõnaga kogu seda koledust saab mitu korda läbi elada ning õudus ei unune hetkekski, sest lugu jutustatakse lisaks aktiivse juurdluse vaatepunktile ka viimse koduabilise silme läbi, alates hetkest kui ta majja saabub. Viiteid eelootavale tabada püüdes on meeled pidevalt pingul. Kas Sólnis hakkab segi minema, mängivad tüdrukud talle vingerpussi või tulevad mängu üleloomulikud jõud? Oma roll kõheda õhustiku tekitamisel on Islandi talvetormidel ning muidugi moodsatel suurtel klaasakendel, mille taga pimeduses keegi kurjade mõtetega vabalt luurata võib.

Iceland Noiril tuli teemaks, et inimesed loevad krimi turvatunde tõttu, sest saab samal ajal mõnuleda kodus teetassiga tekikese all ja sukelduda lehtedel pulbitsevasse kuritegevusse. «Luku ja riivi taga» pakkus küll põnevust, aga mõnu ma sellest lugemisest küll ei tundnud. Raamat panustas vägivalla võikusele ja ainsad plusspunktid annaks selle eest, et nähtu polnud ka politseinike jaoks tavapärane, ajades südame pahaks. Teiseks jäi painama ohvriks saanud pere käitumine. Kurikaela plaan ei olnud üleliia kaval, pigem mängisid tema kasuks inimeste lollus ja juhuslikud asjad. Põhjendus, miks mitte politsei poole pöörduda, oli nii rumal.

Nii sisu kui pealkirja poolest meenutas teos mulle Ruth Ware'i romaani «Luku taga», sest leiab ju mõlemast kõrvalise koha, uhke maja ning kahtlaselt sagedasti vahetuva personali. Müsteeriumi vaagides tahtis mõte pidevalt mööda tuttavat rada minna, aga käänulised rajad pole sugugi sarnased. Tänu kahes ajas liikumisele leidub vihjeid hulganisti, aga sama palju on eksitavaid detaile. Kirjanik on meisterlikult nii palju vinti peale krudinud, et kõike on võimatu tabada, nagu pomm Týri lapsepõlvest. Vähemalt haisu osas olin pooleldi õigel teel.

See juhtum sai lahenduse, aga noor uurija hakkab nüüd raudpolt oma minevikus kaevama, sest põletavad küsimused vajavad vastuseid. Kiusatus on seda lugu edasi lugeda, aga esmalt peavad rohelised laibad ununema ja noh, järgmise raamatu tõlget oleks kah vaja.