Lauri Räpp: ma ei ole vist ühtki raamatut nii oodanud!

Lauri Räpp. Foto: Elmo Riig

Ma kirjutan, sest see on mu elustiil ja ma armastan kirjutamist.

Loobusin mõned aastad tagasi enda toonasest põhitööst eraettevõtjana ja pühendusin ainult kirjutamisele. Seega võin öelda, et olen õnnelik inimene, kes saab teha tööd, mida ta armastab. Aga kirjutamine ei ole siiski mu töö. Vaid elustiil. Kuigi kirjutan ka väga palju tellimustöid.

Lauri Räpp, «Elatud eilsete ja elamata homsete vahel». Foto: Raamat

Hea on öelda, et kõik kirjutatu tuleb mu peast, aga ma ei tea, kust see kõik pähe saab. Põhjus peitub kindlasti suures lugemuses. Olen lugenud niikaua, kui mäletan. Ja kindlasti tulevad sõnad inimestest, kes mu elus mu kõrval olnud ja mind mõjutanud, õpetanud märkama ja tähele panema, kuulama ja kuulatama. Ehk siis elust enesest.

Ma ei ole vist ühtki raamatut nii oodanud! Justkui ta oleks mu esimene. Selles on palju isiklikku ja väga valusat, aga ka väga ilusat. Palju paiku, mis mu südames – Viljandi, Barcelona, Praha jne. Palju inimesi, kes on mind sügavalt puudutanud. Nii ilu kui valuga. Ja valu on siin kirjutatud minu jaoks ilusaks, kurb nukraks ja see nukrus pigem tänulikuks ja kauniks.

Olen juba praegu saanud kümneid kirju, kus tänatakse, et julgen ka tõsistel teemadel otse rääkida ja aitan ning toetan oma sõnade ja lugudega seeläbi inimesi. See ongi tegelikult põhjus, miks ma kirjutan ja teisiti ei saa. See on teraapia nii mulle endale kui teistele päris inimestele.

Lauri Räpi uus raamat «Elatud eilsete ja elamata homsete vahel» on jalutuskäik siinsamas, meie ja me elu keskel.

Nendel lehekülgedel on kirjas tõdemus, et lõpuks saame me alati hakkama ja tuleme toime. Ka nende kõige keerulisemate olukordadega. Kõlama jääb, et elu on alati elatud eilsete ja elamata homsete vahel. Just siin ja praegu, käesolevas hetkes.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.