Epp Petrone: just see ongi minu meelest jõuluime

Foto: Shutterstock

Ma vedasin raamatukogust koju terve hunniku jõulujutte, soovisin endale ühe pisikese jõuluootushõngulise pärastlõuna tekitada ja leida selle ühe ja ainsa, mis mu südamekeeli niimoodi puudutab, et ma sellest teistelegi kirjutaksin.

Läks niimoodi, et ei võitnud seda mu isiklikku jõuluootuskonkurssi mitte ükski päkapikk ega jõuluvana, vaid hoopis... ​«Lumehelbeke».

Ootamatult suure empaatia tekitas minus just sellele pisikesele helbele kaasa elamine. Sündis ta seal kusagil kõrgel pilvedes, ei tahtnudki langema hakata, aga mis parata, langemine on helbekese töö, tema elu mõte. Ja siis ta aina langes, nii et pea käis ringi, üle orgude ja jõgede, lootes leida seda oma õiget kohta, kus maanduda. Aga iga kord, kui ta arvas end kohale jõudvat, puhus tuul teda edasi.