Eksimusi mõistes ja lepitust otsides

Sirpa Kähkönen. Foto: Laura Malmivaara

Sirpa Kähköneni 2023. aasta Finlandia kirjandusauhinnaga pärjatud romaani «36 urni» alapealkiri on «Eksimiste ajalugu», kuid ennekõike on see ikkagi «Armastuslaul kadunud emale». Just see moto annab edasi teose pealiini, kätkedes endas ema ja tütre keerdkäikudega suhet, mille juured ulatuvad tagasi eelmistesse põlvkondadesse.

Teose olevikutegevus mahub ühte öösse, kus toimub tütre avameelne vestlus surnud emaga. Kui esialgu lootis tütar surmast mõlema vabastajat, siis tegelikkuses on valdav tunne hoopis lootusetus. Füüsilist distantsi hoiab ta sel ööl ka kujuteldava emaga, minevikuperspektiivis lisandub ka vaimne distants. Olevikurealismi ja haiget tegevaid mälestusi raamivad sümbolistlikud kujundid iidsete aegade taime magnoolia vahendusel ülailma tõusnud Toonela tütrest ning ema ja tütre dialoogi öös ilmestavad lahtise akna taga vahtraokstel kraaksuvad mustad varesed.

Ema kampsun ja muud sümboolsed aktid

Teose esimeses peatükis visandub pilt ühe suguvõsa inimestest ja manalasse saatmise ehk lõpliku lahtilaskmise tseremoonial tütre esiletõstetud 36 asjast. Viimaste hulgas on nii füüsilisi esemeid kui ka mälestusi, nii otsese kui ka sümboolse tähendusega. Ema lapsepõlvekampsuni puhtaks pesemine suitsust ja tahmast taastab küll välise sära, kuid ei kaota nukraid mälestusi. Ema päevikuid lugedes ja loetust mõtiskledes kujuneb tütre avameelne arvamusavaldus. Kuigi ühelt poolt joonistub lapsevanemana välja manipuleeriv, kohati isegi sadistlik käitumine, ei ole tegemist hukkamõistuga. Pigem tõstetakse kogu teoses esile ema mõistvat poolt, proovitakse hellalt leida lepitust ja mõista olnu tagamaid. Sümboolset vahepunkti kujutab ema Riitta noorena läbielatud õnnetus, kus rong tõuseb esile annakareninaliku sümbolina, paljastades järgnevas peatükis ka ema käitumise tagamaid.

Iga ajastu kannab oma uskumuste risti

Olulisel kohal on romaanis perekonnataaga rookimine, mille kaudu joonistub välja koondpilt 20. sajandi esimese poole inimestest: kokku jäädi kombe pärast, pidades hädade rohuks pingutamist ja töötegemist. Naiste osa oli ootamine, esile tõuseb eneseohverdus ja tõdemus, et igaüks peab oma risti kandma. Ühe suguvõsa loo kaudu avaneb lugejale ka 20. sajandi Soome murrangulise aja taust nii konkreetsete sündmuste (1918. aasta kodusõda, Talvesõda, 1956. aasta streik) kui ka ühiskondlike suundumuste kaudu. Valitsev ühiskonnakord närib ja närtsitab inimesi. Autor ei ole kunagi häbenenud oma pere «punast» minevikku, mida ta käsitleb põhjalikumalt teoses «Graniitmees» (eesti keeles ilmunud 2017. aastal). Sotsialistist vanavanaisa tõi Tammisaari sunnitöölaagri vaimu koju kaasa ning võitles Talvesõjas oma unistuste riigi Nõukogude Liidu vastu, lastes end kommunismi ideaali kokkuvarisemisel sümboolselt punasel viisnurgal seest lõhki kiskuda.

Lapsepõlvetraumast polnud pääsu

Ema ja tütre suhte kese on emale osaks saanud ebaõiglus, mille suhtes Atlase-kompleksis tütar tunneb kohustust see heastada. Autor lahkab põhjalikult ema lapsepõlvetraumade tagamaid, tuues esile kogu sõjaaegse ja -järgse põlvkonna suhteid iseloomustanud emotsionaalse koorma. Mällu sööbib stseen väikestest lastest, kes mõttes kogu klassifoto tegemise aja kätteantud kommikoti sisuga maiustavad, kuid pärast foto tegemist korjatakse kommid ära ja nad ei näe neid enam kunagi. Lasteaeda saabunud külma ja väsinud ema tütar ihkas meeleheitlikult armastust, mille väljanäitamine aga oleks suguvõsas valitsevate tõekspidamiste järgi tähendanud nõrkust. Kaitsereaktsioonina tekib liigse läheduse vältimine, tunnete kritiseerimine paneb neid kartma, vanemate armastusavalduste puudumine õhutab varaseid suhteid vastassooga.

Võõras pole mis tahes taustaga lugejale ka põlvkondade vaheline lõhe. Kuigi ema Riitta ei mahtunud ühiskonna etteantud raamidesse, kajas temas siiski eelmiste põlvkondade hääl, mis põlastas kõike kerget ja lõbusat. Iga põlvkonna naised ajasid nooruse kaotuse kellegi või millegi süüks: vanaemal oli selleks sõda, emal noorena lapse saamine. Peremustrid päranduvad põlvest põlve, kahjustused sööbivad rakumällu, eelmiste põlvkondade teostumata soovid kanduvad edasi süütundena. Minajutustajast tütres aimdub «tubli tüdruku sündroomi», mis on tekitanud alalise kontrollivajaduse, samuti soovimatu lapse kompleksi, mis avaldub suures tahtmises end tõestada.

Andestades ja minna lastes

Suguvõsa niidistiku vaimse pärandvara harutamine aitab tütrel saavutada mitmepoolset mõistmist nii enda kui ka ema suhtes. Hüvastijätt võimaldab laskuda samale tasandile, olles justkui mõlemad koos taas lapsed. Hüvastijätmise ja ärasaatmise akti kaudu lahutatakse elavad ja surnud, saades üle ka sajandipikkusest kombest, kus surnuid peetakse elavatest olulisemaks. Ennekõike teeb tütar seda iseenda pärast, laskmata end häirida isekuses süüdistatavatest kraaksuvatest häältest. Lõpuks jõuab ta tõdemuseni, et oma põhiolemust ei saa muuta ja inimesi tuleb võtta sellisena, nagu nad on. Teose lõpus variseb suguvõsa Algkodu kokku, kandes endas sümbolistlikku vabanemist, lõplikku andestamist ja minnalaskmist.

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on väga isikliku teosega, siis lugedes hakkad paratamatult mõtisklema oma elu ja inimsuhete üle ning ajalooliste keerdkäikude mõjust eri põlvkondade pärandisse. Nii võibki lugemiskogemus viia sümboolse katarsise, mõistmise ja andestamiseni.