Epp Petrone: Holmes on enam-vähem ideaalne detektiiv, isegi kui autor ise temast tüdinud on

Arthur Conan Doyle Foto: Shutterstock

Arthur Conan Doyle'i «Sherlock Holmesi lood» on tänapäevaste kriminullide eelkäija, mida võiks vist uue sõnaga «muhekrimiks» nimetada. Suures osas lugudest polegi mõrva, pigem on ülekaalus kentsakad pettused, alatused ja murtud südamed.

Proovisin lugedes kasutada tavalist krimka-filtrit, et kas aiman lõpu ära. Mõnel lool tekib aimamise fluidum, aga kahtlustan, et olen osa lugusid kunagi ammu lugenud või ekraanil näinud. Põhimõtteliselt vist ei olegi võimalik nende lugude lõppe ära arvata, need on pigem lakoonilised visandid ja meile pole antud kogu infot, me pole ju nagunii ka sellised geeniused nagu härra Holmes. Kui näiteks härra Holmes vaatab korraks mingit meest ja hiljem teatab, et olukord on lahendatud, kust võime meie teada, et selle mehe põlved on kriimud ja et ta on salamisi maa-alust käiku on kaevanud, kui meile seda tekstis ei öelda? Igatahes oleme alati mitu sammu geniaalsest uurijast maas.

Arthur Conan Doyle, «Sherlock Holmesi lood». Foto: Raamat