/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/12/21/16558129t1h629e.jpg)
Anna Janssoni uues pingelise krimiromaani keskmes on lojaalsus ja sugulussidemed ning ohus on mitu elu. Raamatu «Andku igavik sulle andeks» tegevus toimub Bergslagenis, kus vanad hõbedakaevandused tuletavad meelde möödunud aegu ja kaotsi läinud oskusi.
On aasta 1945. Kaks noormeest lähevad mahajäetud hõbedakaevandusse, kuid ainult üks neist näeb taas päevavalgust. Surmavalt vigastatud mehel on kanda saatuslik saladus.
Pea kaheksakümmend aastat hiljem leitakse Örebrost põhja pool asuvas Hälleforsis rabast surnud imik. Tüdrukuke jõudis kõigest umbes kuuajaseks saada. Tal on kaelas hõbedast kaelaehe kiviga, mida eksperdid ei oska kindlaks teha. Surmajuhtumit uurima määratakse vaneminspektor Bark. Ent Hälleforsi jõudnud, satub ta hädaabikõne peale esimesena hoopis uuele sündmuskohale. Üheksakümneaastane mees on lasteaiarühma pantvangi võtnud. Mehel on püss ja ta ei karda seda kasutada.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/12/18/16552416t1he368.jpg)
KRISTOFFER BARK ÄRKAS enne kella. Ta tegi kohvi ja otsustas istuda rõdule jaheduse kätte. Sügise värvid olid hakanud vaikselt mänguväljakut ümbritsevate puude lehestikku sisse hiilima. Ta vaatas küngast ja põllulillede riba, mis oli istutatud mesilastele ja liblikatele restoraniks. Selles pargis oli ta mänginud oma tütrega siis, kui tema ja Ella veel abielus olid ja samas piirkonnas neljatoalises korteris elasid. Ta kuulis ikka veel kõrgele kiikuva Vera imelist naeru. Temas oli nii palju naeru ja elurõõmu, kui ta väike oli. Kuigi Vera on praeguseks juba viis aastat surnud, on ta alati tema kõrval.
Kui Bark bussiga linna sõitis, helistas talle piirkonna politseiülem Regina Zimmermann. Olgu Kristoffer kell üheksa tema kabinetis. Ülemuse juurde kutsumine ei tähendanud head. Viimasel aastal oli Bark juhtinud rühma ümberpaigutatud kolleege. Nad pidid koos tegelema vanade lahendamata juhtumitega ning Bark oli enda käsutusse saanud tornikambri, mis asus politseijaoskonnas toimuva keskpunktist turvalises kauguses. Bark oli olnud valmis leppima madalama palgaga, et mitte töötajate eest vastutada, kuid Zimmermann oli olnud kõigutamatu. Nüüd, kui rühm oli kenasti tööle hakanud, oli Bark sügavas mures selle pärast, et nad võidakse kokkuhoiu eemärgil likvideerida. Vaatamata isiklikele puudustele ja vigadele olid nad siiski koos häid tulemusi saavutanud.
Kuigi lift oli olemas, läks Bark üles tornikambrisse mööda kipakat treppi. Lift oli liiga aeglane. Tornikamber oli õiguskeskuse peal nagu kuup. Selle suured aknad avanesid kolme ilmakaarde ning koridorist ja kööginurgast eraldasid seda klaasid. Otse kööginurga vastas oli Ingridi konku. Tema töötas kõige paremini siis, kui teda ei segatud.
Ingrid ja Alex olid kohal, kuid Henrik oli teada andnud, et on haige lapsega kodus. Noorim lastest, Nisse, oli nakatunud pisikutega, mis parasjagu lasteaias liikvel olid. «Kasutades Henriku enda sõnu: neetud pisikud, millega kaasneb palavik, roheline tatt ja lahtine köha,» jätkas Alex ning heitis pealiigutusega musta tuka tagasi, nii et intensiivsed tumesinised silmad nähtavale ilmusid.
«Aitäh, sellest piisab,» lausus Bark, et üksikasjalikumast kirjeldusest pääseda. Eelmisest uurimisest oli jäänud omajagu paberitööd teha. Ta uuris, kuidas see edeneb, ja töö käis. Kui Bark tõusis, et kohtumisele minna, peatas Ingrid ta käeliigutusega. «Kas keegi teist on mu mobiili näinud? Ma olen proovinud sellele helistada, aga helinat pole kuulda.»
«On sul seadmeotsing sisse lülitatud?» küsis Alex.
«See pole kunagi sees olnudki,» vastas Ingrid ärritatud ilmel.
«Millal sa mobiili viimati kasutasid?» küsis Bark.
«Täna hommikul. Keegi naine helistas ja tahtis midagi müüa, kuigi ma olin varem öelnud, et nad minu kontaktandmed ära kustutaksid. Ma ütlesin, et lindistan kõne selleks, et andmekaitseseadusest paremini kinni peetaks,» seletas Ingrid ja pööritas silmi. «Aga see helistaja ütles, et ta ei ei tea, kus see, «see andmekaitseseade» asub.» Ingrid naeris.
Kui Bark kell üheksa ülemuse kabinetti jõudis, oli Zimmermanni uks lahti. Mobiil õla ja kõrva vahele kiilutud, sobras ta paberites, et siis tavapäraselt mööda põrandat tammuma hakata. Kõrge kontsaga kingad kõpsusid parketil, ta ise ümises midagi vastuseks sellele, mida telefonis öeldi. Regina Zimmermann oli üle kuuekümne, kuid tal oli figuur nagu teismelisel ning pikad kriitvalged juuksed pealaele hobusesabasse seotud. Nagu tavaliselt, oli tal seljas meresinine rätsepakostüüm ja meik tagasihoidlik.
Ta kutsus Barki käeviipega sisse ja pani nimetissõrme suule märgiks, et Bark peab vait olema.
Bark noogutas näitamaks, et sai aru, ning istus tugitooli. Juba kaugelt oli kuulda, et Zimmermann räägib Gaby Widega, prokuröriga, kelle sünnituse Bark oli piirkonnahaigla B-ukse ees autos pingelises olukorras vastu võtnud. Nüüd oli prokurör taas tööl pärast seda, kui oli väikese Rutiga hästi lühikest aega vanemapuhkusel olnud.
Gaby rääkis valju häälega ja Bark kuulis iga viimast kui sõna. Jutt käis politseinikust, kes riietusruumis varguselt tabati. Gaby ise oli rahakotist ja sigakallitest tossudest ilma jäänud ja kellelgi teisel oli toidukarp pidevalt pihta pandud.
«Hüva, ma tegelen sellega pärast lõunat,» ütles Regina ja lõpetas kõne. Ta vaatas Barki, pilgus kerge hämming, justkui ei taipaks kohe, mida too seal teeb. Siis jõudis pärale.
«Asi on mõrvauurimises. Kas sa saad Hälleforsi minna? Marjakorjaja leidis rabast surnud imiku. Piirkond on tõkestatud ja kriminalistid kohal. Ma tahan, et sina ja su rühm seda uuriks. Mingeid muid ressursse mul parasjagu anda ei ole, kuniks teame, millega tegu. Eeluurimist hakkab juhtima Gaby Wide.» Zimmermann pidas vahet. «Ma kutsusin su siia, et saaksime koos otsustada, kas sa tuled mõrvauurimisega toime olemasolevate jõududega.»
«Me oleme seda ennegi teinud. Kas on midagi, mille üle kurta?» Kristoffer Bark andis olukorrast ülevaate. «Henrikul on viis last, ta on umbes viiskümmend protsenti ajast haige lapsega kodus. Aga kui ta kohal on, teeb ta uurijana suurepärast tööd. Alexil on probleeme impulsikontrolliga, sellepärast ei saa te teda pingelistes olukordades kasutada. Ta on kiire mõtlemisega ning mul on teda veel natuke aega autojuhiks vaja, ja veel on Ingrid, kellel oli hiljuti ränk närvivapustus. Ta keeldub haiguslehte võtmast. Ma tean, et teda saab uurijana kasutada. Ta on omamoodi võlur, kes leiab andmeid registritest ja vanadest arhiividest, ja selle, mida ta sealt teada ei saa, uurib ta välja tuttavate tuttavate kaudu.»
«Kas Ingridil pole mitte aeg varsti pensionile minna?» Zimmermannil ja Ingridil oli omavahel ütlemist olnud, ning Ingridist lahtisaamine oli vist pigem soovmõtlemine.
«Seda ma küll ei usu.» Bark tõmbas sügavalt hinge ja jätkas: «Veel oli meil Sara, keda enam meie seas ei ole, nagu sa tead.» Bark tundis kurgus klompi ja kiirustas jutuainet vahetama. «Sa ütlesid, et tegemist on mõrvauurimisega. Mul on veel ühte uurijat vaja ja tahaksin Mia Bergerit appi,» asus ta otse asja juurde. See oli katse tuua Mia koju Stockholmist, kuhu ta oli ajutiselt viidud. Kristoffer lootis, et tema näost pole näha, kui tähtis see talle on. Mia oli olnud tema psühholoog ning tema Miasse niihästi sobimatult kui ka päästmatult armunud.
Regina naeris. Tema naer polnud õel, pigem märk sellest, kui lootusetu Barki soov on. «Ei tule kõne allagi, praeguses olukorras küll mitte. Kui sa oled kohapeal asja hinnanud, arutame seda uuesti koos Gabyga. Me ei tea, kas tegemist on mõrvaga. Veel vähem on meil kurjategijat, keda profileerida. Ja Mia on ekspert just sellel alal.»
«Mia Berger on suurepärane uurija ja ülekuulamise juht, ehkki ta on teenistuja.» Bark teadis, mida Zimmermann teenistujatest arvab.
«Ma tean seda, aga praegustes oludes vajatakse tema oskusi Stockholmis rohkem.»
Polnud enam midagi öelda. Bark läheb Hälleforsi. Oma ebatavalise epilepsiadiagnoosi tõttu oli tal ajutiselt keelatud autot juhtida. Ta peab küsima, kes keegi on tornikambrist lahkumiseks piisavalt kraps. Alexile tavaliselt meeldis see, kui sai kontoritöö katki jätta.
Alex istus köötsakil ja vahtis arvutiekraani, ohkas raskelt, tegi tooliga pool tiiru. Kontoritöö ajas teda kihelema, tal oli raske igavana tunduvaid ülesandeid lõpule viia.
«Mul on vaja, et sa mind Hälleforsi viiksid,» sõnas Bark. «Marjakorjaja leidis umbes tund aega tagasi mingis Tyskmossenis imiku. Ainult umbes kuu vanune titt.»
«Kui õudne,» lausus Ingrid. «Kas see juhtus just praegu?»
«Ma ei tea rohkem midagi. Kriminalistid ja üks Karlskoga patrull lähevad sinna. Meie kuulame marjakorjaja üle.»
«Kas Hälleforsis oma politseid ei ole?» küsis Alex arvutist välja logides.
«On küll,» kostis Ingrid ja tegi oma sülearvutis kiire otsingu. «Harilikult on neil jaoskond avatud esmaspäeviti ja neljapäeviti kella üheksast kolmeni, aga haiguste tõttu ei ole täna jaoskonnas kedagi. Karlskoga politsei asendab neid.»
Alex heitis taas tumeda tuka näolt. Tema silmad särasid. «Okei, esmaspäeviti ja neljapäeviti ei tasu pangaautomaate õhku lasta. Üks mu semu rääkis, et mõni aasta tagasi lasi keegi Hälleforsis pangaautomaadi õhku.»
Ingrid lükkas lugemisprillid vööni ulatuvatele hallidele juustele ja kohendas oma batiktehnikas värvitud tuunikat. «See oli ammu. Aga küllap on neid omajagu õhku lastud. Dünamiiti saab seal põhjas kergesti kätte ja see on muutunud konfliktide lahendamise loomulikuks osaks,» ütles ta kiretult. «Seitsmekümnendatel kutsuti Hälleforsi väikeseks Chicagoks. Tollal lasti politseijaoskonna uks mitu korda dünamiidiga puruks. Arvatavasti mõni mujalt pärit tüüp ei teadnud, et pank asub korrus allpool. Või oli kellelgi politseiga kana kitkuda. Ükskord panid huligaanid politseimaja ukse ette surnud põdra. Nad olid Ristiisa hobusepeast kuulnud ja tahtsid seda üle trumbata. Tänapäeval on suhted kohalike elanike ja politsei vahel lugupidavad ja head. Aga Hälleforsis võib endiselt raske olla tunnistajaid rääkima panna. Sul võib raskeks minna, Bark.»
Kristoffer hakkas kärsituks muutuma ja läks ukse poole, kuni Alex arvutist välja logis ja oma asjad kokku korjas. «Kuulujutud liialdavad. Minu arust on tõestatud, et politseimaja uks lasti ainult kahel korral õhku, üks kord käsigranaadi ja teine kord tavatult suure koguse dünamiidiga.»
Ingridil oli veel midagi lisada. «Ma tean juhtumisi veel seda, et mõni aasta tagasi olid politseimaja uksed avatud. Tookord varastati koridorist meetrikõrgune kanepitaim ja asitõendite laost mõned hašišipiibud.»
Barki see ei üllatanud. «Hiljuti kirjutati ajalehes inimesest, kes kasvatas kasvuhoones kanepit ja ajas süü kanade kaela. Ta ütles, et kanepiseemned on nende toit.»
«Mis sellest siis sai?»
«Räägime mõni teine kord.» Bark kibeles teele asuma, kuigi kohapeal oli politsei olemas. Tunnistajaid on ilmselt rohkem. Imik ei saa lihtsalt kaduda või oma jalal rabasse minna. Keegi pidi lapse ära tapma või ta sinna surema jätma.