Hämmastav elulugu mehelt, kelle tähelend kinoekraanile oli nagu supernoova plahvatus

Al Pacino filmis «Ristiisa» (1972). Foto: Cap / tfs / Capital Pictures / Scanpix

Oktoobri lõpus ilmus Ameerika teatri- ja filmimaailma ainulaadse kuju Al Pacino​ jahmatavalt avameelne mälestusteraamat täiel rinnal elatud eluteest. 

Al Pacinot on üheksa korda nomineeritud filmiakadeemia auhinnale ning 1992. aastal sai ta filmi «Naise lõhn» eest parima meespeaosatäitja Oscari. Teda on üheksateist korda nomineeritud Kuldgloobusele ja ta on võitnud neli, kolm korda Tony auhinnale ja võitnud kaks ning kolm korda Emmy auhinnale ja võitnud kaks. Ta on saanud ka prestiižse Obie auhinna.

Jõuline debüüt

Al Pacino, «Sonny boy. Mälestused». Foto: Raamat

Kuigi Al Pacino oli New Yorgi teatrilavadel esinenud aastaid, oli laiema maailma jaoks tema tähelend kinoekraanile nagu supernoova plahvatus. Oma esimese peaosa sai ta 1971. aasta filmis «Paanika nõelapargis», kuid kõigest nelja aastaga oli ta mänginud neljas filmis – «Ristiisa» esimeses ja teises osas, «Serpicos» ja «Lämbes pärastlõunas» –, mis polnud mitte ainult edukad, vaid kujunesid filmiajaloo verstapostideks. Need rollid said legendaarseks ja muutsid tema elu igaveseks. Pärast Marlon Brando ja James Deani debüüte 1950. aastate lõpus polnud ükski näitleja nii jõuliselt filmikultuuri sisenenud.

Ulakas poisiiga, boheemlik noorus

Pacino alustab oma lugu lapsepõlvest. Teda kasvatasid tuliselt armastav, aga vaimselt ebastabiilne ema ja ema vanemad, pärast seda kui tema isa nad Pacino poisipõlves maha jättis. Ehkki tegelikult kasvatasid teda South Bronxi tänavad ning pööraste ja ulakate sõprade kamp, kellega ta ringi jooksis ja kelle vaim temast kunagi ei lahkunud. Kui üks õpetaja märkas tema näitlejaannet ja utsitas teda astuma kuulsasse New Yorgi etenduskunstide keskkooli, oli liisk langenud.

Näitlejateekonna algus ei olnud kerge. Pacino räägib avameelselt oma boheemlikust elust New Yorgi avangardteatri näitlejana, kus ots otsaga kokku tulemiseks pidi ta tegema juhutöid.

Al Pacino 10. märtsil 2024. Foto: Carlos Barria / Reuters / Scanpix

Nagu kõik ilusad lood, oli ka tema filmimaailma sisenemine õnnelik juhus. Kui aga oled filmile juba sõrme andnud, ei ole sellest pääsu. Filmilavastajad, kes nn meetodnäitleja Pacinoga​ koostööd on teinud, on sageli tunnistanud, et vaid parimaga rahulduva Pacinoga oli tihti raske tööd teha (ja Pacino ei varja, lausa õigustab seda) – kord nõudis ta dialoogi ümber kirjutamist, kord tegevuskoha või mõne detaili muutmist. Aga peaaegu alati oldi lõpuks rahul, et tema jonnile järele anti. Headel ja halbadel aegadel, vaesuses ja rikkuses, valus ja rõõmus on näitlemine olnud tema elupäästja, näitlejaskond tema hõim.

Ei midagi karta ega varjata

«Sonny Boy» on mälestusteraamat mehelt, kellel pole enam midagi karta ega midagi varjata. Kõik suured rollid, olulised koostööd ja tähtsad suhted on saanud asjakohast tähelepanu, nagu ka igikestev konflikt loomingu ja kommertsi vahel. Ent seda raamatut läbiv kuldne lõng on armastuse ja sihikindluse vaim. Armastus võib sind alt vedada ja oma ambitsioonides võid sa lüüa saada – eredalt sinu peale langev valgus võib tuhmuda. Aga Al Pacinol oli õnne armuda jäägitult oma kunsti, enne kui tal oli udusematki ettekujutust sellest, milliseid maiseid rõõme see pakub, ning tema armastus ei kustunud kunagi. See ongi kõige olulisem.

Artikkel ilmus kõigepealt ajalehes Raamat.