:format(webp)/nginx/o/2024/12/18/16552671t1h4693.jpg)
Mati Kaalu nimi seostub vaata et kõigile eestlastele une pealt loomaaia ja loomadega. Tuntud zooloog ja loomaökoloog läks Tallinna loomaaeda tööle juba aastal 1968 ja oli aastatel 1975–2016 selle armastatud asutuse direktor.
Mati Kaal uuest raamatust: huvi loomariigi vastu on juhtinud kõiki minu tegemisi ja määranud kogu minu elukäiku
«Nii kaua kui ma ennast mäletan, on mind alati köitnud loodus – iseäranis see osa, mis ennast liigutab, seega loomad,» meenutab Kaal ise. «Huvi loomariigi vastu on juba alates varasest lapsepõlvest juhtinud kõiki minu tegemisi ja määranud kogu minu elukäiku. Polnud sugugi juhus, et ma pärast põhikooli lõpetamist Saaremaal valisin edasiõppimiseks Tallinna Reaalkooli, mis oli mugavalt lähedal Tallinna loodusmajale, toonasele Vabariiklikule Noorte Naturalistide Jaamale. Juhus polnud ka see, et ma pärast küpsustunnistuse saamist Tartu Ülikoolis bioloogiat õppima asusin. Kui ma 55 aastat tagasi alma mater’ist diplomi sain, oli sellel erialana kirjas «bioloog-zooloog (loomaökoloog)». Seejärel suunati mind tööle Tallinna Loomaaeda.»
/nginx/o/2024/12/12/16539486t1heff8.jpg)
Mis on Serengeti?
Juba enam kui kümme aastat, iseäranis pärast pensionile jäämist, on Kaal tegutsenud ka loodusjuhina, peamiselt Tansaanias, kus ta tutvustab kohalikke loomi Eestist pärit safarituristidele. Nüüdseks on Kaal Tansaanias käinud rohkem kui kakskümmend korda, tundes ise, et on «tõesti sealse loodusega juba nii kokku kasvanud, et selle uuesti ja uuesti kogemine on muutunud elu loomulikuks osaks, mis on vääramatu nagu kevad, suvi, sügis ja talv».
Raamatus «Minu sõbrad Serengetis» pajatab Kaal oma Tansaania-sõprade kirjust seltskonnast, tehes seda kuulsa, hetkekski raugematu Serengeti hiidrände valguses. «Serengeti,» nagu selgitab Kaal, «tähendab maasai keeles lõputut tasandikku ja paremat nimetust sellele silmapiirist silmapiirini laiuvale otsatult lagedale alale polegi võimalik välja mõelda. Tänapäeval tähistatakse selle nimega eelkõige ligemale ühe kolmandiku Eesti suurust maailmakuulsat riiklikku rahvusparki Põhja-Tansaanias. Üheskoos seda ümbritsevate puhveralade ja Keenia territooriumil paikneva Maasai Mara kaitsealaga moodustavad nad piirkonna, mida loodusteadlaste seas tuntakse Serengeti ökosüsteemina.»
/nginx/o/2024/12/18/16552691t1h9ef0.jpg)
Kellest raamat räägib?
Esimest muljet Serengeti hiidrändest kirjeldab Kaal sedasi: «Ühel hetkel tabab pilk eespool silmapiiril kummaliste punktide rivi, mis ulatub üle kogu vaatevälja. Mõne aja möödudes on märgata, et suur osa neid täppe pole paigal seismas, vaid hoopis mingis ebamäärases liikumises. /…/ Alguses ebamäärased täpid hakkavad üha paisudes tasapisi järjest selgepiirilisemaid jooni võtma ning uudistajate silme ees avanebki lõpuks uskumatult hunnitu vaatepilt. Lugematu hulga omavahel korskavate häälitsuste abil perioodiliselt suhtlevate kummaliste sarviliste elukate protsessioon, mille algus kasvab ühelt poolt horisondist välja ja sulandub teisel pool taas silmapiiriga kokku. See on vaatepilt, mida ei unustata surmatunnini.»
Niisiis, kes on need loomad, kes sellel lõputul tasandikul alatises liikumises on? Mis neid sedasi liikvel hoiab? Milliseid rohusööjatest konkurente, kiskjaid, esikloomi, linde, roomajaid ja selgrootuid nad oma igikestval teekonnal kohtavad? Peale kõige selle tuleb raamatus juttu ka rändeteele jäävast taimestikust, eelkõige puudest, kohalikest inimeseloomadest, eriti maasaidest, ning Oldupai kuristikust, mida võib pidada üheks inimkonna hälliks. Serengeti fauna ja floora asjatundlikke, hoolivaid ja muhedaid kirjeldusi täiendab mitusada Mati Kaalu enda tehtud imelist värvifotot.
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.