KRIMINAALHOOLDAJAST KIRJANIKUKS ⟩ M.W Craven: loen aastas umbes 100 krimkat, aga kirjutan ühe

Krimikirjanik M. W. Craven. Foto: Charlotte Graham

Krimikirjanike raudsesse tippu kuuluv M. W. Craven on hiilanud ja auhindu noppinud iga «Washington Poe» sarja raamatuga. Avateose «Nukumäng» kuulutas Briti krimikirjanike ühendus aasta parimaks romaaniks.

Hiljuti ilmus raamatu «Nukumäng» kordustrükk uue kaanega, sarjas on ilmunud kuus raamatut. «Washington Poe» sari on saadaval kõikjal raamatupoodides ja ka audioraamatuna, mille luges sisse Taavi Eelmaa.

Mike W. Craven tuleb 2025. aastal HeadReadi kirjandusfestivali raames Eestisse. 

Järgnev intervjuu pärineb Tallinna keskraamatukogu vestlusõhtult. Sarja fännidele on vestlus kindlasti väga huvitav ja annab vaate raamatute taustaloole ja tegelastele. Kõigile, kes ei ole veel sarja lugenud, on see magus isutekitaja raamatute kättevõtmiseks. Autoriga vestles Liis Konovalov.

***

Alustan kõige põnevama küsimusega – kui Washington Poe ja Tilly peaksid inspektor Flynni last hoidma, siis mis võib valesti minna?

M. W. Craven, «Halastustool». Foto: Raamat

Ma ei teagi … ma ei tea isegi, kes selles kõige halvem oleks … Tillyl oleks raske, lihtsalt seetõttu, et ta on Tilly. Keegi küsis mult eelmine nädal beebi nime, aga ma vist ei olegi talle nime andnud. Tema nimeks saab vist Sebastian, sest küsija nimi oli Sebastian. Noorel Sebastianil oleks nendega raske, sest Poe oleks pahur ja Tilly liialt kaitsev. Kardan, et ta ei saaks üldse magama jääda, sest nad tahaksid koguaeg temaga mängida.

Nüüd tavalisemate küsimuste juurde – miks hakkasid krimkasid kirjutama?

Mul on kogemus selliste asjadega. Olin 17 aastat kriminaalhooldaja ja hakkasin peale seda krimikirjandust kirjutama, aga see algas tegelikult palju varem. Olen suur krimi lugeja ja see on žanr, mida olen alati nautinud. Loen ka ulmet ja fantaasiat, aga krimi on lemmik. Hakkasin noorelt Ed McBaini lugema ja kogun siiani tema «87. jaoskonna» sarja raamatuid. Armastan krimikirjandust üleüldse. Mind koondati 2003. aastal ja hakkasin peale seda uuesti kirjutama.

Andsin detektiivile sama haiguse, mis mul ja see mõjus teraapilisena. Minu eesmärk oli rääkida oma kogemustest, niivõrd haigena nagu olin ja andsin need kogemused detektiivile edasi. Sealt sai kõik alguse, aga tegelikult oli see, lihtsalt, kuna armastan krimkade lugemist. Loen aastas umbes 100 krimkat, aga kirjutan ühe. Ma olen pigem ajaviitelugeja kui kirjanik.

Mis on su läbi aegade lemmikuim raamat?

Richard Adamsi «Watership Down». Ma ei tea, kas teate seda raamatut, aga see on natuke nagu lasteraamat. Üpris sünge. See on küülikutest ja seda jutustatakse küüliku vaatenurgast. Paljud küülikud tapetakse – mõned gaasitatakse, teistest sõidetakse autodega üle, mõned surevad kahjuritõrje tõttu, mõned söövad rebased või kassid ära, surevad vanadusse ja mõned tapetakse teiste küülikute poolt. Lugesin seda raamatut 8-aastasena. See oli tõenäoliselt 8-aastasele natuke liiga intensiivne, aga loen seda vähemalt korra aastas. Soovitan lugeda. Te ei pettu, kui selle kätte võtate.

Ega sa ühegi Eesti autori raamatut lugenud ei ole?

Ei ole. Tulen järgmine aasta Eestisse ja peaks autoritega tutvust tegema. Te olete Poe ja Tilly väga südamesse võtnud ja tundub, et teile meeldib see sama palju nagu Inglismaal. Tahaksin Eesti autoreid lugeda. Oleksin võinud ennast kurssi viia, et vähemalt teha nägu nagu olen lugenud.

Tahtsin pakkuda, et saame ise soovitada mõnda, mida on inglise keelde tõlgitud, sest ilmselgelt sa ei jõua paari kuuga eesti keelt selgeks õppida.

Ei-ei, ma proovin enne tulekut, aga võib-olla jääb napikaks.

Iga Poe raamat on erineva teemaga, kuidas sa nende jaoks ideid saad?

Alustan iga raamatut sooviga teha midagi teistsugust eelmisest raamatust.

M. W. Craven, «Kuraator». Foto: Raamat

«Halatustooliga» tahtsin tekitada inimestes tunnet, et peale raamatu lõpuni lugemist tahaksid nad seda uuesti algusest lugeda, sest tunnevad nagu neil oleks asjad kahe silma vahele jäänud ja on asjadest valesti aru saanud. «Kuraatoris» tahtsin ühele peategelastest haiget teha, et näidata, et kõikidel ei ole ohutu. «Botaanikus» tahtsin lihtsalt lõbusat sarimõrvari lugu rääkida.

Nii ma alustan ja siis mõtlen kurjategija välja – kes ta on ning miks ta teeb seda mida teeb. Peale seda loon kuriteo ja siis saadan oma peas Tilly ja Poe seda lahendama. Ma ei tee väga sisutihedat süžeeplaani. Äkki kaks A4 poolt ja nimekiri märksõnu, aga see toimib. Ma ei ütle, et see on õige viis, aga see on viis, mille juurde mina olen jäänud.

Võime öelda, et Washington Poe’s on ka natukene sind.

Natukene. Jah.

Aga mis oli inspiratsioon Tilly kirjutamiseks. Temast on saanud üks armastatumaid tegelasi, keda olen eales näinud.

Jah, ta meeldib ka siin (Inglismaal) paljudele. See on tegelikult üpris naljakas, sest «Nukumängu» esimeses variandis, mis sai kirjastajale saadetud, ei olnud Washington Poel nime ja oli hoopis teistsugune tegelane kui praegu.

Ta ei olnud nii sünge, esimeses paaris raamatus on ta üpris vihane tegelane. Tilly ei olnud ka selline nagu praegu. Nende tegelased olid alguses sarnasemad. Asi muutus, kui avastasin Poe nime. Tuttav kuulis valesti, kui ütlesin Washington Post ja ta uuris seepeale, mis Washington Poe veel on. Teadsin tol hetkel, et see on õige nimi. Washington on veider nimi, eriti selle Inglismaa osa jaoks, kus elan. See on pime maakoht. Šotimaale väga lähedal. Oleme väga põhjapoolne küla ja seetõttu pidin ka seletama, miks tal selline nimi on ja läbi selle seletuse muutus ta palju tumedamaks.

M. W. Craven, «Botaanik». Foto: Raamat

Tasakaalu loomiseks tegin Tilly palju helgemaks. Mõtlesin, kui helgeks teda teha ja otsustasin teha temast keegi, kes ei ole kunagi «päris elu» näinud ja seetõttu on talle kõik tuttuus ja elevust tekitav, aga ka kohati hirmus. Ainuke viis selle tegemiseks pidi Tilly tulema väga kaitstud keskkonnast. Korra mõtlesin, et äkki ta on kogu elu ainult kodus elanud, aga see ei oleks talle sellist töökohta toonud nagu tal on.

Kohe kirjatöö alguses tundsin, kui hea keemia ja sõprus nende vahel tekkis. Nüüd on nende sõprus iga raamatu süda. Mind on tõlgitud 29 keelde ja iga kirjastaja ning lugemisgrupp, kellega olen rääkinud armastavad Tillyt kõige rohkem. Mulle meeldib koer Edgar kõige rohkem, aga see olen lihtsalt mina. Ma olengi veider.

Viimases raamatus «Halastustoolis» nägime Tillyt veidi vähem. Ega ta ära ei kao?

Ei, teda on järgmises raamatus palju. See oli mingil määral tahtlik, sest ma ei tahtnud, et Tilly näeks kõiki asju, mida Poe pidi nägema. Tahtsin, et Tilly oleks järgmises raamatus Poe suunas väga kaitsev ja hoolitseks tema eest. Asjad, mis Poe’ga «Halastustoolis» juhtusid mõjutavad teda siiani ka uues raamatus. Tahtsin, et Tilly oleks tähtis osa Poe taastumisest ja ilmselgelt see ei ole võimalik, kui ta oleks samu asju läbi elanud. Seetõttu kirjutasin ka Linuse, tüübi, kelle vastu saab Poe pahur ja sarkastiline olla. Paljud on välja toonud, et Tillyt ei ole raamatus palju, aga mina seda ausalt ei märganud. See oli teadlik otsus, aga ei arvanud, et keegi teine märkab.

Me märkasime.

Jah, kõik märkasid. Järgmised kaks raamatut on valmis ja ta on nendes väga palju.

Kui Washington Poe oleks päris inimene päris maailmas, siis kas arvad, et ta suudaks üle elada kõiki asju, mida tegelane on kogenud?

Ma ei tea, kas ta oma õlle ja lihast koosnevat dieeti üle elaks, aga ta on tõesti palju üle elanud. Meil oli hiljuti UKs juhtum, kus politseinik mõrvas naise ja see tekitas küsimuse, kas meie detektiivid peaksid ka elule natuke lähemal olema. Nad ei suuda kõike läbi elada ja ei ole purunematud.

M. W. Craven, «Keelutsoon». Foto: Raamat

See on väga huvitav küsimus, aga arvan, et kui inimene elaks üle kasvõi ühe nendest juhtumitest nagu Washington, siis see võib olla piisav politseist lahkumiseks, aga siis ei oleks krimisarju. Vaatan sarju, mida minu lemmik autorid on loonud ja need tegelased on hullemat üle elanud ka 20 järjestikuses raamatus, aga järgmiseks raamatuks on eelnev juhtum justkui kadunud. Poe sarjas on näha, kuidas varasemad juhtumid teda mõjutavad ja tal on ka PTSD. Lisasin raamatutesse natuke realismi, aga päeva lõpuks on see ikkagi ilukirjandus. Seal on vaja, et ta pahalastele vastu astuks ja nii … aga hea küsimus.

Seni on ilmunud kuus raamatut. Milline on su lemmik?

Ma arvan, et «Halastustool» on kõige parem raamat. Reitingute ja arvustuste põhjal nõustuvad paljud sellega, aga minu lemmik on «Võõras veri». See on sarja teine raamat, mida on sageli kõige raskem kirjutada.

Kuna see oli teine raamat, siis ei saanud see samasugust turunduseelarvet nagu esimene raamat. Kolmas raamat «Kuraator» oli see, millega UKs läbi lõin. Teine raamat jääb natuke teiste varju, aga see väga meeldib mulle.

See on esimene raamat, kus Estelle Doyle mängu tuleb. Teadsin kohe, et tahan teda võtmetegelaseks, kes on edaspidi igas raamatus. Kirjutasin ennast vereteemaga nurka ja ei suutnud ennast sealt välja mõelda, seega pidin väga targalt inimeselt Oxfordi ülikoolist abi küsima, et saaksin selle ära lahendada. See oli tiimitöö, et saada enda kaevatud kirjanduslikust august välja.

Sa juba mainisid, et vajad vahepeal abi. Kui palju eeltööd iga raamatu jaoks teed?

Nende raamatute jaoks, mis võtavad aset Cumbrias nagu «Halastustool» ei ole asukoha jaoks väga palju vaja, kuna elan siin. Üks hetk saavad mul kohad otsa ja pean autosse istuma ning ringi vaatama.

Selle raamatu jaoks pidin palju religiooni kohta uurima ja kõigega kohe täppi ei pannud. Mu agent valmistus nooremana katoliku kiriku vaimulikuks ja oli väga kasulik ning aitas mind paari aspektiga.

M. W. Craven, «Nukumäng». Foto: Kirjastus Pegasus

Igas raamatus on mul üpris suuri vigu, aga tean alati, kelle käest üle kontrollida enne ,kui käsikiri trükki läheb. Kuigi vahel lipsavad vead läbi ja lugejad annavad sellest teada. «Nukumängus» toimis üks ravim vastupidiselt sellele kui päriselt. Iga inimene arvab, et on esimene, kes sellest teada annab. Alati ütlevad: «Ei taha olla esimene, kes sulle seda ütleb, aga …». Pole vaja muretseda, sa ei ole. Sa oled umbes sajas. See on tore, näitab, et inimesed hoolivad raamatust. Keegi ei viitsiks sellest teada anda, kui raamat teda ei huvitaks.

Kui saaksid minna ajas tagasi ja oma raamatutes midagi muuta, siis kas oleks midagi?

Ma ei tea … ei tea, kas päriselt midagi muudaksin, kuid mõtleksin kindlasti järele, kas Poel peaks koer olema. Ta on mu lemmik, aga tegelikult on ta paras tüütus. Mu toimetajad, agendid ja kõik, kes raamatut loevad enne selle ilmumist tahavad kindlaks teha, et keegi ikka hoiaks koera, kui Poe kuhugi ära minema peab.

«Võõra vere» toimetaja ütles, et Poe peab kindlasti auto parkima puu alla, et Edgaril oleks varjuline olla ja aknad peavad ka avatud olema. Mõtlesin tol hetkel, et appi, see on ikkagi koer, kes ei ole päriselt olemas. Paljud armastavad koeri ja saan sellest aru, aga vahel on see veidi … pidin Poele naabri kirjutama, et Edgaril oleks kuskil olla. Ta elab nüüd Estellega uhkes majas ja pidin neile teenri kirjutama, et keegi oleks koguaeg Edgariga kui Poe’d ei ole. Siis teatakse, et keegi tegeleb temaga. Ma mõtleksin koera mittekirjutamisest, aga siis kirjutaksin Edgari ikkagi sisse.

Mis iganes sa teed, palun ära koera tapa.

Koera ei saa tappa. Jääksin pooltest lugejatest ilma, kui koer tappa. Kaotaksin kõik oma lugejad kui Tilly tapaksin.

***

Keskraamatukogus algas sel sügisel vestlusõhtute sari, mille raames liituvad videosilla vahendusel otseintervjuuks lugejatega populaarsed välisautorid. Esimese vestlusõhtu külaline oli Washington Poe sarja raamatutega eestlaste südamed võitnud ja kevadel HeadRead festivalil Tallinnassegi saabuv Mike Craven.​

PS. Teine külaline oli samuti laialdaselt tuntud põnevike autor Clare Mackintosh ning veebruaris on siinsel lugejal oodata kohtumist Robert Bryndzaga!