Juutuuberiga avastamas maad, mis nagu magnetiga enda poole tõmbab

Briti juutuuber ja saatejuht Chris Broad. Foto: Abroad in Japan / Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 International

Jaapani fännidel on praegu väga magus aeg: kunagi varem pole see kauge müstiline paik olnud nii käegakatsutav.

Meieni on jõudmas aina rohkem eri tahke, mida Jaapanil pakkuda on: sealne popkultuur tuuakse festivali kujul kodulinna kohale, siinsete restoranide menüüd pakuvad nüüdseks juba enamat kui suši, poelettidel näeme aina enam kummalise kirjaga tundmatuid tooteid. Ülikoolis on võimalik õppida jaapani keelt kuni kõrgtasemeni välja, ilmub võrratuid tõlkeid vanema ja uuema perioodi ilukirjandusest, samuti raamatuid elust ja reisimisest Jaapanis.

Missioon või maagia?

Miski selle maa puhul lihtsalt tõmbab nagu magnetiga enda poole ja tundub, et mida paremini me seda tundma õpime, seda enam tahame veel teada.

Chris Broad, «Kümme aastat Jaapanis». Foto: Raamat

Sarnase missiooniga asus Jaapani poole teele raamatu «Kümme aastat Jaapanis» autor Chris Broad, üks tavaline 22-aastane briti kutt. Rahvusvahelisse õpetajate vahetusprogrammi ehk JET-i inglise keele õpetajaks kandideerides oli esialgu tema ainsaks kvalifikatsiooniks suur soov selle ligitõmbava riigiga tutvust teha. Talle endalegi ootamatult kulges kõik kui õlitatult ja ühtäkki avastas ta end Jaapani mõistes vägagi väikesest, veidi alla 100 000 elanikuga Sakata-nimelisest linnast klassitäiele teismelistele inglise keelt õpetamast. Ihuüksi, perest ja sõpradest tuhandete kilomeetrite kaugusel, oskamata ise sõnagi kohalikku keelt.

Sammhaaval igapäevaeluga toime

Ehkki Chrisi Jaapani-teekonna algus on paras kultuurišokk, millega kaasneb nii mõnigi piinlik seik (mida ta oma YouTube’i kanalil mõistagi ainult enda teada ei hoia), õpib ta sammhaaval sealse igapäevaeluga toime tulema ja imetillukeses korteris elama, sobitab esimesed tutvused, omandab hostess-klubis õppetunni raha väärtuse kohta, saab välja visatud armuhotellist peenetundelise nimega Hotel Lovers, viib end kurssi kohaliku kombestikuga ja maitseb kõikvõimalikke kohalikke hõrgutisi hapendatud kalmaarisisikonnast kuni briti jaoks kahtlemata eksootilise veisekeeleni. Ei jää ka jaapanlastele märkamata, kui tugevasse sõltuvusse satub Chris Family Marti nurgapoe paneeritud kanast ja teistest hõrgutistest. Kombineerituna suitsetamisharjumuse ja õhtuste õlledega kodukandi izakaya’s on tulemus käes:

««Oi, Chris-sensei, tundub, et sul on viimasel ajal hea isu olnud.» Samal ajal jõllitas ta mu kõhtu. See oli kaunis viis mind paksuks nimetada. Järgmiseks suskas üks mu parimatest inglise keele õpilastest, lõpuklassi tüdruk, mind sõrmega kõhtu, kui ma hommikul tema lauast mööda kõndisin, nagu tahaks ta mu kasvavale kaalule tähelepanu juhtida.»

Ainulaadsed õppetunnid

Taolistesse seikadesse suhtub autor eluterve huumoriga, väärtustades iga kokkupuudet killukesena ühest suurest ja välismaalastele sageli kättesaamatuks jäävast tervikust. Mis teeb raamatu sümpaatseks – lisaks Marianne Otsa peensusteni viimistletud tõlkele –, ongi vahest asjaolu, et Chris ei jää oma kokkupuudetes pelgalt kellekski, kes on Jaapanis vaid läbisõidul. See briti võõrkeha leiab siiski oma koha ja omad sõbrad, kelle abiga ta õpib ära jaapani keele ja võidab lausa kõnevõistluse ning kelle seltsis saab avastatud üha enam Jaapani prefektuure. Tundmata ei jää ka hirm lähedaste pärast 7,4-magnituudilise maavärina järel. Kõik see kokku moodustab ainulaadse õppetunni jaapanlaste elufilosoofiast, milles on oluline osa kõigutamatul optimismil, meelekindlusel ja harmoonial.

Muide – Chris Broad elab tänase päevani Jaapanis, niisiis on sel paigal ikkagi mingi maagia.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.