SÕBER SOOVITAB ⟩ Parem ikka kui mõne eputrilla memuaarid

Tõnu Oja. Foto: Ajaleht Raamat

Eks selliseid raamatuid ole ka varem ilmunud, mis koosnevad kahest näiliselt eri poolest ja omavahel selgapidi kokku saavad. Soovid, siis alusta ühest esikaanest või teisest – vaba lugeja vaba valik vabal maal. Aga olgu peale, see on nõndasama loomulik kui eri kunstiliikide omavahelised kokkupuutepunktid või inimene ja tema alter ego. Sest alati on tegu tervikuga.

Ausus kõneleb

Meie aja suurim õnnetus on see, et inimesed on muutunud minakeskseks. Mina arvan, mina tean, minu arust, mina teeks küll nii, et … No arva, tea ja tee siis! Aga mitte teiste arvel. Ja kui naerad või nutad, siis alati ka esmalt ikka enda arvel. Niiviisi mõistad oma kaasteelisi paremini. Ja selleks on mitmeid eri väljundeid. Mõistagi ei huvita kedagi see, kas «näitleja tegi rolli iseenda pealt» või luuletaja kirjutas nii, et «kippus end aeg-ajalt kordama». Tähtis on tulemus. Mitte see, kuidas teised sind näevad, vaid see, kuidas sa ise tunnetad maailma. Koos kõigi oma rõõmude ja muredega.

Laur Lomper, «Vahi kuue paiku vahi kuue paiku». Foto: Raamat

No seda võib ju nimetada ka elukestvaks õppeks, aga suurim rõõm siin elus ei ole mitte kohanemine, mugandumine, enesetsensuur jne, vaid… mulle ikka meeldivad need, kelle suu laulab seda, mida silm näeb ja süda tunneb. Tänu neile tunned alati vahetut elupeegeldust. Peegli ees eputamata.

No kasvõi näiteks üks mu parimaid sõpru Tõnu Oja. Kas me vähe oleme vaielnud, kas me vähe oleme teineteise peale vihastanud, kas me pole teineteisele üritanud oma erinevaid maailmavaateid delikaatselt peale suruda, aga … see kestab vaid sekundeid. Siis tekib taas pidepunkt ja teineteisemõistmine.

Laias laastus – Tõnu arvas vahepeal, et selline õudne egotripp nagu see raamat jääb küll ära. Aga mina vastu … nüüd või mitte iial. Kui sul on siin elus midagi öelda, siis lase tulla! Saati, et oled seda juba öelnud nagunii. Las fikseerub ka kusagil. Parem ikka kui mõne eputrilla memuaarid, mis ei kõneta mitte kedagi peale ta enda.

Tõnu on kõige ausam inimene, keda ma tean. Ta kohe ei suuda vaikida. Endas midagi maha suruda. Valab kohe mingisse vormi. Kama, kas laval või kirjasõnas. Need on ikka nii õndsad hetked, et tahaks hea sõbraga samastuda. Sama lihtsaks tagasi … Mitte vormilt, vaid sisult.

Raamatututvustused on kuradist

Nüüd aga olen tõsise jama otsas … mida mul oleks oma sõbrakese raamatu kohta öelda? Teen siis ühe sõnaga: «Müügil!» Aga et Tõnn ei vihastaks, lisan: kõike ei saa kunagi ka täie raha eest. Enne pead ikka endale aru andma, mida osta.

Telekas pakutakse «parimat seriaali», kaubakettides «parimat ennet» ja interneeduses on reeded mustad ning kliendikaardiga saab kestvalt alet.

Terviseparandusasutustes saad osta aga odavamalt kanepipadja, kõrtsides on äppiauer ja üldiselt … ka lumi sajab vahel poolmuidu. Midagi ei tule siin ilmas poolmuidu. Peale selle, et … on asju, mida saab küll osta, kuid mis tulevad tagasi. Ent mitte riiulisse, vaid ühismällu.

Sõnad on mäng

Tõnu Oja, «Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe». Foto: Raamat

Värssidega on aga asi, nagu on: kas tulevad või ei tule. Peaasi et saab hingelt ära. Ei mingit kunstvärki. Kas sulle on Taevast antud, et kõrvalt kirja panna, või ei … Olen kord isegi pealt kuulnud, kuidas üks tänane kultuslavastaja Tõnni noomis, et ela ainult teatrile. Miks sa raiskad ennast väljaspool rolle, tühja-tähja peale?

Vaadake, nii ei saa. Nii ei tohiks! Kui üks näitleja (kurat, peaaegu oleksin Tõnni õuduseks kirjutanud esinäitleja) elab nii, nagu on ta hing. Ja see kõneleb temaga riimvärssides. Korras!

Teisest otsast

Sellel, kummalt poolt te lugemist alustate, ei ole mingit tähtsust. Siin pole mingit klantspilti. On nagu on ja oli …

Laur Lomperiga olen ma ka perekonnatuttav. Mulle on Tõnu Oja seda lähemalt selgitanud, kust jookseb ta kahestumine. Ent nüüd saab see vast üheks. Siin pole mingit erilist turundusprotsessi vaja, et kaks lõpuks kokku viia.

Oh jaa! Et need keskmised, kes koju tulevad? Sellega ongi ju nii, et elamegi ju kodus. Ärgem ainult laiali mingem. Enne kui hilja!

Kas teate mis: kui Tõnu mul külas käis, et ta salme üle vaadata, tõusis ta laua tagant. Läksime õue suitsetama. Ja kohe mõlemad maja taha eri nurkadesse õue veele.

Järelikult ei mingit hiina piina. Tuli hoobilt ära! Kui see pole paralleelsuhtlus, siis milline veel? Aga noh, sellest saavad aru vaid mehed!

Pole aga ilmas olemas mehi ega naisi, on vaid armsad inimesed. Tõnu ütles mu koerale ka, et ära otsa hammusta. Äkki läheb mul endal veel vaja. Niipalju siis meie ühisest huumorimeelest!

Ridade vahelt

Mõtte väljalugemise õppus on vist meie põlvkonna värk. Iroonia samuti. Ega siin muud erilahendust ole, kui loe teist või kolmandat korda. Kopsab kohale.

Vaadake mis! See on ju ehe elu. Kui me noorena pärast ühte etendust Tõnuga traumapunkti sõitsime, sest mõlemal olid jalad välja väänatud, siis ütleks velsker, et ma ei usu. Aga meil polnud mingit haiguslehte vaja – vaadake vaid meie koivad üle. Näitleja töötab surmani. Samuti ka sahtlipoeet. Ehk siis nüüd … ka avalikkusele pea senitundmata Laur Lomper.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.