Rahvalik ravi käis loitsu ja tõrjemaagiaga

Liisi Kortini Neitsi Maarja unenägu. Jurjevi kubermang. Foto: MARI-ANN REMMEL, 1994. ERA, VF 64

Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi sari «Eesti asundused» on ilmunud alates 1995. aastast. Sarjas on seni käsitletud Siberi eri piirkondade folkloori, Venemaal sündinud eestlaste elu- ja külaloolisi mälestusi ning folkloorikogujate tähelepanekuid välitöödelt. Sarja üheksas ja ühtlasi viimane raamat «Siberi eestlaste rahvapärased ravioskused» viib lugeja Eestimaast tuhandete kilomeetrite kaugusele Siberi eestlaste juurde ning võiks pakkuda lugemiselamust neile, keda huvitab rahvameditsiin.

Kes on Siberi eestlased?

Vanemad, luteriusuliste sega-asundused, kus eestlased olid üheks etniliseks rühmaks, said alguse 19. sajandi esimesel poolel tsaarivalitsuse poolt väljasaadetutest. Ulatuslik väljarändamine Siberisse algas Trans-Siberi raudtee valmimisega 19. sajandi viimasel kümnendil ning kestis Esimese maailmasõja alguseni. Eestlaste põhielatusaladeks Siberis jäid põllupidamine ja karjakasvatus, kuid kohaneda tuli uute looduslike tingimustega.

«Siberi eestlaste rahvapärased ravioskused». Koostanud Anu Korb. Foto: Raamat

1990. aastaiks, kui folkloorikogujad Siberi eestlaste juurde jõudsid, oli suurem osa kunagistest eesti asundustest muutunud paljurahvuselisteks küladeks. Vanema põlvkonna eestlased suhtlesid omavahel emakeeles, sõnavarasse oli lisandunud laene vene ja soome keelest. Kuna Siberi eestlaste esivanemad on pärit Eesti eri paigust, eristusid selgelt lõuna- ja põhjaeestikeelsed kogukonnad.

Siberi eestlaste rahvameditsiin

Rahvapäraste raviviiside-võtete ja loitsude kasutamine oli siberlaste seas laialdaselt kasutusel veel 20. sajandi viimasel kümnendil, hoolimata sellest et riiklik meditsiiniabi oli jõudnud neisse küladesse umbes pool sajandit varem. Inimesed usaldasid koduküla ravitsejat tihtipeale enam kui raviasutust või võõrast koolitatud​ meditsiinitöötajat. Krasnojarski krai eestlaste juures kuulsin isegi ütlemist, et «Suetukis keegi enne polnitsa ei tule, kui hing hakkab välja minema.»

Rahvapärase arusaama kohaselt pärinevad haigused tuulest, veest, maast, manalast, nõidusest ja kurjast silmast. Raamat pakub valikut Siberi eestlaste rahvaravioskustest, kasutamist leiavad nii ratsionaalsed ravivõtted kui kaitse- ja tõrjemaagia. Siit leiab erinevate haiguste tõrjumiseks kasutatud raviloitse, aga ka õpetusi, kuidas inimeste hädadega toime tulla ja kelle poole vajadusel pöörduda. Ravitsejad on olnud kõigis Siberi eestlaste kogukondades au sees, kuid suhtumine ravitarkuste ja -loitsude edasiandmisse erines piirkonniti ja isikuti. Raviloitse on mõnel pool samastatud kõigile kättesaadava jumalasõnaga, teisal aga kardetud, et loitsude jagamise korral kaotab teadja oma võimed.

Nii on ka raamatu tekstid üllatavalt mitmekesised, need erinevad isikuti ja külati, aga ka sõltuvalt talletamisviisist: helisalvestuste litereeringud, kogujate kirjapanekud, siberlaste paberitest-kaustikutest kopeeritud õigekirjavigadega tekstid.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.