:format(webp)/nginx/o/2024/12/18/16553091t1hf9d6.jpg)
Silvia Mälksoo ja Silvia Rannamaa kirjavahetus toimus aastatel 1968–1999, kujunenud sõprus kestis aga kirjaniku surmani. Neist kirjadest sündis raamat «Kirjad kasuemale».
31 AASTAT KIRJU ⟩ Uus raamat avab kahe Silvia aastakümneid kestnud ebatavalise sõpruse
Silvia Rannamaa (1918–2007) «Kadri» ja «Kasuema» olid mitu aastakümmet varateismeliste tüdrukute lemmikraamatud. Küllap tundsime Rannamaa tegelaste mõtteis natuke ennast ära.
Ma teile kirjutan …
/nginx/o/2024/12/18/16553104t1hddab.jpg)
Viljandi tüdruk Silvia Pommer käis kirjandusklassis, luges väga palju ja armastas luulet. Tema äratundmine oli nii tugev, et neiu võttis julguse kokku ja kirjutas Kirjanike Liidu aadressil Silvia Rannamaale. Tema esimene kiri algab raamatus nagu Tatjana kiri Oneginile Puškini «Jevgeni Oneginis»: «Ma Teile kirjutan …» Muuhulgas seisab seal: «Tahaksin Teiega rääkida kõigist maailma asjust. Küsida nõu ja arvamust.» Noore Silvia keel on rikas ja kujundlik, mõtted värsked ja elujanused. Siiral teismelisel oli mure: tema ema läks Tartusse õppejõuks, arstist isaga olid suhted keerulised. Tütre jaoks polnud neil siis piisavalt aega. Kirjavahetuse alguses oli noorem Silvia 15 ja vanem 50.
8. jaanuaril 1969, kui kirju oli juba natuke vahetatud ja vastastikune usaldus sündimas, kirjutas vanem Silvia: «Kõige parem, mis Sa minu heaks võid teha, on – jätkata oma kirju endises vaimus. Ära püüa muutuda tõsisemaks, ära muretse, mu kallis Sirtsukene, vähemasti mitte praegu ja minu pärast. Praegu astud Sa ülesmäge, vastu oma elu kõige paremale ajajärgule. Sul pole praegu aimugi, kui lühike see teekond on, isegi siis, kui elatakse raugaeani. Ja nii on hea! See on üks vähestest soodustustest, millega loodus on surelikku inimest varustanud.
Olgu Sul ees palju õnnestumisi. Ja tulgu Su suur-suur õnn õigel ajal! Tahtsin Sulle saata ühe tibatillukese killukese talveöö taevast. Olgu see Sulle pisikeseks mälestuseks meie üsna ebatavalisest sõprusest. Ega seda vist väga sageli ette ei tule, et viiekümne- ja viieteistaastased inimesed teineteisesse sel kombel kiinduksid.»
Kirju läbib lootus paremale
Silvia Rannamaa oli 1968. aastal põetanud ja matnud oma armsa ema, kirjad tõid tema ellu helgust ja lootust. Raamatus on ka noore Silvia päevikukatkendeid ja luuletusi, et lugeja paremini hoomaks, milline tüdruk ta toona oli. 1969. aasta kevadel kirjutas ta nii:
Ära ütle, et lootust ei ole,
ära ütle, et lootust ei tule,
ära ütle, et lootus on unelm /…/
Lootusemotiiv kestab kirjades haiguste, eluraskuste ja ebaõiglase kriitika kiuste. Elukaarte põimudes saad kõigest osa, igapäevase elu pisiasjadki iseloomustavad toonast aega. Huvitav on jälgida, kuidas noore Silvia siirus jääb, aga tormakus taltub. Vanemat Silviat vaevavad tõved, aga igal kevadel igatseb ta Kassarisse.
Kolme aastakümne sisse mahub palju: Silvia õpib Tartus eesti filoloogiat, ta abiellub tulevase Abja perearsti Ürjo Mälksooga, Silviast saab Abjas eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Noorpaari perre sünnib kolm last. Tänavu pidasid Silvia ja Ürjo kuldpulmi.
/nginx/o/2024/12/18/16553120t1hfd84.png)
Vanem Silvia elab noorte elule kaasa ja armastab nende lapsi. Iga suvel puhatakse natuke koos Kassaris, sedasi saavad noore Silvia perele oma inimesteks kirjaniku abikaasa Harald Suislepp ja tütar Rea.
Ehk uskus Silvia Rannamaa, et tema loomingulise mõttelaadiga kirjasõber tahab tulevikus tõsisemalt kirjatööle pühenduda. Igatahes andis ta kõik kirjad, mis alles, Silvia Mälksoole tagasi, öeldes, et see on sinu päevik.
Silvia Mälksoo tegi kirjadest nüüd valiku ja kirjastus võttis selle rõõmsa üllatusega vastu. Kellel on nüüdisajal nii kaua kestnud kirjavahetusi? Arvutiajastu ei lasegi neil kahjuks tekkida ja tulevastel ajaloolastel on meie elust seetõttu palju raskem kirjutada. Kaua kestnud kirjavahetused on ausad – aastatega selgub ju ikka, kes sa päriselt oled.
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.