Sinijärv soovitab kaht olulist teost: vähesed kirjutavad tarku raamatuid, paljud peaksid neid lugema

Ajaloolane Simon Sebag Montefiore. Foto: Natasha Elkington/Reuters/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kaht ajalooraamatut: Katherine Howe «Piraatluse ajalugu» ja Simon Sebag Montefiore «See maailm».

Kogu maailma ajaloo kirja panemine ei ole just väike töö. Mõni teeb seda terve elu ja pärandab poolelioleva edasi. Montefiore on oma magnum opus’e kallal hulga raamatute näol eeltööd teinud ja siin ta nüüd omadega on – «See maailm». Teist meil ju pole. Kui kvantgeeniuste paralleelmaailma-arvutused õigeks ei osutu.

Simon Sebag Montefiore, «See maailm». Foto: Raamat

Enamik ajalookirjutusi kulgevad sõjast sõtta, pealikust kuningani, keisrist diktaatorini, madinast müdinani. See üürike aeg ajaloos, mil inimene on enam-vähem inimene olnud, on õnneks sisaldanud ka paljut muud. Montefiore keskendub mõistetavatel põhjustel viimasele viiele aastatuhandele, juhatades meid sisse ikkagi ka vanemate, mitte me mõistes nii väga inimeselike aegade kaudu. Oleme noor liik, kes palju lollusi teinud, ent üha võimelisem neist õppima. Vähesed kirjutavad tarku raamatuid, paljud peaksid neid lugema.

Montefiore läheneb «selle maailma» ajaloole perekeskselt, ta harutab lahti perede, suguvõsade, hõimude, dünastiate mõjuväljad teadaolevate sündmuste kulgemises. Ja sujuvalt jääb mulje, et kui siin ilmakeral osata inimkonda kui omavahel seotud peret võtta, siis ehk jäävad mõned saatusvead tegemata ning tulevik saab suts helgem. Seni on ikkagi kogu aeg paremaks läinud, kuid jätkusuutlikkuse peale lahjemat mürki võtta – kas julgeme? Põnev omanurkne viis maailm vaid veidi enam kui tuhandel leheküljel kokku võtta igatahes.

Katherine Howe, «Piraatluse ajalugu». Foto: Raamat

No ja selle ajaloo sees on igasugu pisikilde, mida samuti hea uurida, kui suurest pildist kõrini. «Piraatluse ajalugu» ei ole tegelikult mingi piraatluse ajalugu, ta läbib vaid nelja nii-öelda kuldse ajastu sajandit ega vaata antiikaja meriröövleid ega tänasi kaaperpaatlejaid, rääkimata loomepiraatlusest või veebitriksteritest. Ta on kogumik kuulsate ja vähem kuulsate röövlite lugudest võimalikult autentsel kujul, sestap pole raamatul isegi autorit, on vaid toimetaja/koostaja.

Lood omas eheduses on lugemist väärt, kui temaatika vähegi silma säratab. Suurt osa sest tekstistikust pole eesti keeles seni näha saanud, nii et andke oma ajaloohimule rõõmsasti voli. Teiste inimeste käest asjade ja elude ära võtmine on paraku üks inimolu viise – ja oi, kui palju variante on leiutet. Isegi nonde mõnesaja aasta sees, mis siin kirjas.

Suurem osa kokku kraabitud varandustest on kas välja mõeldud või seni leidmata. Jõudu!