/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/12/19/16555151t1h8e7b.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks kaht raamatut: Witold Szabłowski «Kremli köök» ja Aldo Maksimov «Talv Kreekas».
Sinijärv soovitab lugemist: ega väga ei taha sinna Kremli suunas pilku heita jah, ent ometi...
/nginx/o/2024/12/19/16554076t1h174a.jpg)
Kreekast kirjutades ei minda kunagi merest, mägedest ega toidust mööda ning ei ole noist pääsu siingi. Aldo Maksimovi raamatu teeb eestlasele huvitavaks pigem taustalugu, kuidas meiekandimees üks Maximoff läks ära Kreekka ja mis ta seal teinud on ja edasi teeb. Peab hulka külalistemaju, kantseldab kunstnikke ja kirjanikke ja muid külalisi, jageleb iseenese ja pereeluga… Igapäevase elu raamat keskmise eestlase jaoks sugugi mitte igapäises keskkonnas. Ja just seda inimlikku elamist, äraelamist ja üleelamist ja talitamist ongi kangesti huvitav lugejana jälgida.
Ei ole see miskine kõrgkirjandus – kuigi oma poeetika imbub läbi ka kõige argisemast loodusvaatest või köögisehkendusest – aga ta on hästi inimlik ja südamelähedaselt kirjutet talvepäevik. Peaaegu iga päeva kohta on omad tähelepanekud olemas. Kusjuures Aldole saab päriselt külla minna, tuleb endast lihtsalt teada anda ja asjalugu kokku leppida. On jooki, on sööki, on mõtisklusi maailmast ja meist kõigist. Ei ole reisiraamat, on olemiseraamat. Aga see olemine kutsub reisi ette võtma. Mina võtsin oma kreekakööksed kokaraamatud ette ning otsekui tellitult kutsusid sõbrad moussaka-peole. Süües mõistad maad ja ilma, juues… noh, see on individuaalne. Nagu ka Maksimov kenasti välja toob.
/nginx/o/2024/12/19/16554075t1h3103.jpg)
Söömine ja joomine lasevad ajaloole teise pilguga vaadata. «Kremli köök», mida hekki? Paar päeva tagasi kuulsin Balti jaama turul möödudes reipa noormehe selgitust idamaistele külalistele, käeviibutuste saatel: «Finland – this way! Sweden – that way! Russia? No way!» Ega väga ei taha sinna Kremli suunas pilku heita jah, ent ometi. Ja hoopis teistsugune lähenurk viimase sajakonna pluss aasta sees idanaabri vastikute võimurite toidulaudadel toimunule, kõigi sõdade ja näljahädade taustal on aus ja teaberikas tekst. Nõks tolles, et teistmoodi uurides leiad hulga üksikasju, mis muul juhul nii-öelda suurte sündmuste varju jäävad. Ent ometi võivad noid suuri põhjustada. Tasub pahategelike tohlakate igapäevatausta teada – nii mõnigi jõledus saab selgemaks.
Kusjuures retseptid on vast kõige nõrgem osa raamatust, nad ei ole väga kasutatavad. Siiski pakuvad ettekujutuse ning soovi korral võimaldavad edasi minna ja mõtelda. Va Venemaa võiks samuti võimalikult kähku järele mõtelda ja minna edasi. Esmalt nurka. Kuivatet hernestele põlvili. Siis veel väheke mõtelda.