Saada vihje

Eesti keeles ilmus Péter Nádasi näiliselt lihtne perekonnalugu, mis sisult on kaval ja provokatiivne

Copy
Ungari kirjanik Péter Nádas.
Ungari kirjanik Péter Nádas. Foto: Markus Wissmann / Shutterstock

Ilmunud on Loomingu Raamatukogu 68. aastakäigu viimane raamat – Péter Nádasi jutustus «Piibel», mille on ungari keelest tõlkinud Mihkel Rünkla.

Perekond kolib Buda mägedesse nomenklatuuri linnajakku endistelt maaomanikelt ära võetud suvemajja. Samal ajal kui perepoeg leiab villa aiast oma paradiisi ja kujutluste ergutaja ning mängib naabritüdruk Évaga ajastu meeleolusid peegeldavaid mänge, kujundavad vanemad uue, kommunistliku kõrgklassi elustiili ja palkavad maalt teenija. Talutüdruk Szidikese saabumine vallandab kolme põlvkonna pereliikmeis teadvustamata tungid ja tunded ning viib kohtumiseni tõelise Teisega.

Ungari kirjanik Péter Nádas (sünd 1942) pani oma kirjanduslikule debüüdile «Piibel» punkti 1962. aasta teisel jõulupühal vaevalt kahekümneaastasena. Väljakutsuvalt pealkirjastatud jutustus koondab terve rea teemasid, motiive, intriige ja kirgi, mida autor on järgnevate aastakümnete jooksul üha uuesti läbi kirjutanud, ning on ilmselt parim sissejuhatus Nádasi kavalasse romaanimaailma.

Loe raamatust katkendit!

***

Péter Nádas «Piibel».
Péter Nádas «Piibel». Foto: Raamat

Nagu kõik ruumid meie kodus, oli ka vestibüül hämmastav ja suurejooneline. Marmorsambad jagasid selle kaheks osaks. Välisuksest vasakul avanesid kolm tuba ja garderoob, paremal, kus seisid seinale toetuvad poolsambad, laienes vestibüül ringikujuliseks ruumiks, mille ühel küljel olid hiiglaslikud maani ulatuvad aknad, teisel küljel aga pruuniks peitsitud pööningutrepp. Sealt pääses kööki, sahvrisse ja teenijatetuppa. Pööningutrepi vastu oli lükatud vakstuga kaetud laud, mille ümber oli viis tooli. Seal me sõime.

Ema ja isa jõudsid koju hilja. Kell oli kaheksa või isegi üheksa, kui kuulsin autoukse paugatust, seejärel krigises kaeblikult värav ja kallakuga aiateel kopsisid ema lühikesed sammud. Ruttasin ust avama. Ta suudles mind põsele, pesi end ja sel ajal, kui vanaema õhtusööki soojendas, võtsime elutoas istet. Ema nõelus sukki või kudus, mina aga sain talle päeva ja kooli kohta aru anda. Ta saabus alati isast varem, kuid ootas alati isa ära.

Ootasime tunni või pool niimoodi vaikselt, kuni kuulsime teist paugatust. Kõigepealt auto, seejärel värava. Taas kopsisid betoonist teel sammud, kuid enam ei olnud need nii tagasihoitud, vaid kiirustavad ja jõulised. Siis läks ema ust avama, mina aga jälgisin neid elutoa ja vestibüüli vahel seistes, üritades eristada poolhämaras nende suudluseks avatud suid (nende kohtumised ja nende suhe üldse huvitasid mind väga). Seejärel asetas isa beeži portfelli nagi alla ja läks läbi garderoobi vannituppa. Mööda minnes libistas ta peo üle mu pea. Ta vaatas kaugusest alla minu peale ja küsis igal õhtul ühe ja sama küsimuse:

«Mis teoksil, väikemees? Mis koolis toimus?»

Aga vastust ei oodanud ta kunagi. Ega saanudki oodata, sest samal ajal pesi ta juba käsi, seejärel pani näo pahiseva vee alla ja rääkis vahepeal ka emaga. See ei solvanud mind – see oli nii harjumuspärane, et ma ei oodanudki isalt enamat. Sellest ajast, kui me teineteist tundsime (ajast, mil ma rääkima hakkasin), ei ulatanud tema huvi kaugemale vastuseta jäänud lausest «mis teoksil, väikemees?».

Isa-poja suhtest ei teadnud ma midagi enamat.

Pärast seda ma õhtuti eriti suud lahti ei teinud. Nemad aga kõnelesid tööst, poliitikast, töökaaslastest, ja nii otsekoheselt, nagu mind ei olekski seal. Mul oli tükk tegu, et ilma pärimata kõigest aru saada, sõnadest ära tuntud inimesed oma peas kokku panna ning lahti võtta. Selline vaikiv osavõtt nende vestlustest oli mulle isegi köitev. Sest nad kõnelesid sekretäridest, esimeestest ja ministritest.

Istusin pööningutrepil ja jälgisin, kuidas nad õhtust söövad. Nad rääkisid ka söömise ajal. Vahel pani isa lusika käest, unustas söömise ja hakkas ärritunud häälel mingi tundmatu inimesega vaidlema. Siis vaatas ema talle heatahtlikult naeratades otsa, isa ärkas unustusest ning sõi edasi.

Ka vanaema seisis seal kõrval. Ta ootas, et nad söömise lõpetaksid ja ta saaks nõud ära pesta. Vahepeal kandis ta ette, et poest ei ole enam ubegi saada, liha pole juba nädal aega olnud, leivas on kartulit rohkem kui jahu ja see mureneb... Kõige selle juures, mida ta arvas heaks ette vuristada, ei häirinud teda isegi mitte see, et ema ja isa ei teinud temast väljagi.

Vanaema, ema ema, oli väike ja paks naine. Tööga harjunud ja selle üle mitte kunagi virisev, kuid oma rasket keha tarides üha enam ähkiv ja ägisev vanem naine. Koristades surus ta käe puusale, ja kui oli vaja midagi maast üles võtta, sündis see suure ohkimise saatel. Ta oli oma tütre üle tavatult uhke. Kui tal avanes võimalus autosse istuda, surus ta näo vastu klaasi, et kõik näeksid, et tema tütar ei ole keegi suvaline ja sõidutab autoga ka oma ema.

Ta oli olnud toatüdruk. Nii kohanudki ta vanaisa, kes oli kellassepp ja parandas aseministri laulvat kunstkella. Vanaisa teenis hästi ega lubanud vanaemal edasi töötada.

Vanaema rääkis mulle palju oma nooruspõlvest. Ta kirus aseministri perekonda, kuid lisas alati lõppu: «Nad olid suursugused inimesed.»

Pärast seda, kui me mäe otsa kolisime, oli ta end halvemini tundma hakanud. Tal polnud kellegagi rääkida. Seetõttu tekkis tal komme veeta pool päeva toidupoes, kus ta hoolimata valutavatest jalgadest ja veenilaienditest seisis alati kõigis sabades. Oma kirge varjas ta sellega, et pärast seda, kui oli hankinud kaks muna, hädaldas ta sellest tundide viisi; kõige pärast peab tunglema. Ta pajatas kõigile emast, ja kuna ta tema kohta palju ei teadnud, mõtles ise lugusid välja, elades vahel neisse niivõrd sisse, et jäi neid isegi uskuma.

Ta tõi järgmise käigu. Rasvakartulid ja paneeritud käharkapsas (liha asemel).

Ema jagas laiali supitaldrikud.

«Eks ma siis vaata, kas linnast saab liha,» ütles ta.

«Too nii umbes kolm kilo,» palus vanaema, «ma praen ära, siis säilib.» Ta hakkas taldrikutega välja marssima.

«Memm!» hüüdis ema talle järele. «Istuge korraks, tahan teile midagi öelda.» Vanaema tuli välkkiirelt tagasi ja asetas taldrikud lauale.

«Rääkisime Gézaga, et võtame kellegi abiks. Teile käib see korter juba üle jõu.»

«Oh, pole tarvis. Küll ma hakkama saan,» õigustas end vanaema ja selles eneseõigustuses oli rõõmu, et tema peale mõeldakse, armukadedust, et majja tuleb keegi teine, hirmu, et tal ei jää enam millegi üle kurta, uhkust, et ta saab ikkagi veel kõigega hakkama, ja suurejoonelisust, et pole vaja niisama raha tuulde pilduda, sest tema on olemas.

«Jutt jätta. Homme tuleb tüdruk ja jutul lõpp,» ütles isa ärritunult, nagu tahaks vaigistada puhkevat vaidlust.

«Hea küll,» leppis vanaema olukorraga ja pakkus abivalmilt: «Ma teen siis homme väikese toa korda.»

«Küll tüdruk koristab. Teil pole enam tarvis tööd teha,» ütles isa. Vanaema oli hämmingus. Ta hindas oma võimalusi ja küsis seejärel:

«Ja teda võib usaldada?»

«Memmeke, miks ei peaks teda saama usaldada. Ta on maatüdruk. Üks mu naiskolleeg soovitas.»

«On ta noor?»

«Seitsmeteistaastane.»

«Sellistega on probleeme,» vaagis ta nüüd juba asja tõsiselt.

«Mis probleeme?» tõstis isa jälle häält. «Küll me silma peal hoiame, et mingeid probleeme ei tekiks! Ta tuleb homme kohe peale lõunat. Kui meid kodus pole, siis näidake talle kõik ette.»

«Hea küll, ma ei öelnud seda mitte seepärast, lihtsalt... ma näitan talle kõik ette... lihtsalt noortega on ikka probleeme... see...» – kuid ta ei jätkanud, sest isa vaatas talle vaikimist nõudval pilgul otsa.

«Ei tule mingeid probleeme,» ütles ta sellise häälega, nagu rahustaks iseend. «Eks me tõtta siis koju. Ta nimi on Szidike Tóth. Oli ju nii?» – ja ta hakkas asja lõppenuks lugedes sööma.

Vanaema ohkas, andes märku, et ta on kindel, et noortega on probleeme, ja et ta on selles usus vankumatu, kuid nähes, et tal ei õnnestu vestlust edasi vedada, tõusis ta püsti ja viis nõud kööki.

Mind saadeti magama. Tegin voodi üles, võtsin raamatu kätte, kuid ma ei suutnud keskenduda. Püüdsin mõttes Szidikese kuju visandada. Ta on maatüdruk. Ja maatüdrukut võisin ma ette kujutada vaid oma lugemispalade põhjal. Siis kustutasin tule, sulgesin silmad, kuid ei suutnud ikkagi magama jääda. Kuulasin tuttavaid õhtuhääli. Voodi vanaema raske keha all nagises, seejärel püüdsin kinni paar kiidusõna, kui tähelepanelik ema tema suhtes on ja kuidas ta teda hoiab. Kuid vanaisa vastus minuni ei jõudnud, tema hääl oli selleks liiga vaikne.

Vannitoas vulises vesi. Tajusin täpselt, kui täis vann on. Vee nirisemise hääl üha muutus. Ma kuulsin ka seda, kuidas ema vanni astus, kuulsin, kuidas ta küüneharja seebialusele tagasi viskas, arvasin kuulvat ka käterätiku sahinat, aga selleks olid seinad ikkagi liiga paksud.

Vanaema veel vähkres ja ütles midagi, ema pani toaukse kinni, nad kõnelesid nõrgal häälel ja tasapisi jäi mind ümbritsev maailm vaikseks. Kostsid kauged koerahaugatused ja kusagilt linnast vabrikuvile.

Tagasi üles