Kümme aastat seiklusi Kanaari saartel: õnneks müüakse seal pakse pidžaamasid!

Tänav Puerto de Mogani kalurikülas. Foto: Shutterstock

Evelyn Karlssoni raamatus «Minu Kanaarid» arutleb ja mõtiskleb autor Aafrika mandri külje all asuva vulkaanisaarte elust, olust ja minevikust. 

Kohe esimesel Lanzarote-ööl sain selgeks, et siinsed korterid on külmad. Ikka väga külmad. Hiljem kuulsin kolleegidelt, et kõigil neil on elektritekid, villased sokid ja toas seljas uhutud dressid. Selliseks Antarktikaks polnud ma valmistunud! Minu Kanaari-kogemus oli seni piirdunud ainult Tenerifega, kus oli ka talvel kõike muud kui külm. Vähemalt all, saare lõunaosas.

Evelyn Karlsson, «Minu Kanaarid» Foto: Petrone Print

Aga Lanzarote on madal saar, mis tähendab kohalikku kliimat arvestades seda, et jahedad põhjatuuled tormavad üle saare edasi-tagasi ilmakaartest olenemata ja sellepärast ei ole siin selliseid drastilisi klimaatilisi erinevusi saare lõikes nagu Tenerifel. On ühtlaselt tuuline ja kuiv, detsembrist veebruarini päris jahe. Talvekuudel toob karm põhjatuul kaasa külmad talveõhtud, millega peab Lanzarotele reisides kindlasti arvestama. See tundub pisut pentsik, aga jah, Lanzarote puhkuseks korterit üürides peab kindlasti valmis olema selleks, et õhtul kuluvad toas külmadel kivipõrandatel villased sokid marjaks ära. Hotellides on võimalik panna sisse soojendus, kui see teenus endale väikese lisatasu eest soetada, aga tavalistes elumajades langeb talviti temperatuur ikka tublisti alla paarikümne kraadi. Kui just ei satu olema selline elamine, kus päike suurema osa päevast aknast sisse paistab ja elamise üles soojendab!

Minu korter kahjuks ei olnud vaatega päikese poole. Ja mul oli väga külm.

Õnneks on keegi tubli ärimees mõelnud välja poeketi nimega Lidl. Õnneks on Kanaari saared paksult sellenimelisi poode täis. Ja õnneks müüakse seal talvel pakse pidžaamasid. Ja sooje susse. Kui mu kohver lõpuks osaliselt ribastatuna kohale jõudis, olid mul olemas ka sukavardad ja lõng. Ilmselt olid see mu elu kõige kiiremini kootud sokipaar.

Õppisin kiiresti selgeks, et õhtul majast välja minnes tuleb jalga panna korralikud (loe: soojapidavad) kinnise ninaga jalanõud ja selga jope. Või vähemasti paks kampsun.

Aga sellest ebamugavusest hoolimata oli mulle kohe selge, et Lanzarote on sümpaatne ja täiesti eriline koht. Lihtne – must ja valge. Sekka mõni palm ja bugenvillea-põõsas ja palmide org. Kogu ülejäänud rohelise kuma laiuvatele laavaväljadele annavad tabaiba’d, Lanzarote rahvustaimed, ja rohkem rohelist polegi tegelikult vaja.

Mulle tundub, et Lanzarote puhul on täpselt kaks võimalust – kas armastad või vihkad seda saart.

Enamasti seostub sõna «lõunamaad» ikka värvikirevusega nii looduse kui ka dekoratsioonide mõistes, kuid Lanzarotel pole õigupoolest kumbagi, ei loodust ega inimkäte loodud kirevust. Saareelanikud hoiavad au sees saarelt pärit ilmakuulsa César Manrique pärandit – see oli tema idee, panna koos toimima must laava ja valged majad ning minimeerida reklaame ja muud piltmüra.

Just see visuaalne minimalism teebki Lanzarotest nii erilise ja nii teistmoodi saare. See teeb uhkeks ka saareelanikud, sest ei ole teist sellist saart maailmas nagu Lanzarote – mine ükskõik millisele teisele Kanaari saarele ja koged kontrasti.

Siin peitubki saladus, miks Lanzarote elanikke peetakse uhketeks – neile antakse juba koos emapiimaga kaasa teadmine, et Lanzarote on teistsugune kui naabersaared.

César Manrique loodud on ka kord, et saarele ei tohi ehitada kõrgemaid kui kolmekorruselisi maju (tõsi, maapiirkondade turistikülades on tehtud mõningaid mööndusi). Legendi kohaselt pidi mees ära minestama, kui leidis Ameerikast naastes kodusaarelt eest 17-korruselise hotelli. Õnneks jäi see ka esimeseks ja viimaseks kõrghooneks saarel.

Kui aastaid hiljem hotellis tulekahju puhkes, sosistasid kurjad keeled «Manrique needusest». Igatahes elas maja põlengu üle. Tänapäeval on selle katusekorrusel baar, kus kohvi või muud jooki nautides avaneb kõige võimsam vaade Lanzarotel.