/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/07/16582265t1h9da4.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Arne Merilaiu raamatut «Puuinimesed. Muinasjutt».
Raamat, mis võiks võistelda nii aasta romaani, aasta ulmeteose kui aasta loodusraamatu kategooriates
No ega ta nüüd nii muinasjutt ka ei ole. Et elas kord ja nõnda aegade lõpuni. Või siis just. Puud saavad kindlasti hakkama nii elaskorra kui ajalõpuga. Kas inimesed, võib kahelda. Puuinimesed? Ju õks. Raamatud ei kao, jäävad ka muinasjutud.
/nginx/o/2025/01/07/16582262t1h46ad.jpg)
«Puuinimesed» võiks ilmsesti pretendeerida nii aasta romaani kui aasta ulmeteose kui aasta loodusraamatu kategooriates saada olevatele (sür)priisidele. Näis. Ükski Arne Merilai pole kunagi ühtki oma teksti liig lihtsasti ligipääsetavaks kirjutanud; siinse raamatu kaks Merilaid toimetavad eri aegades ja loovad suurepärast segadust, mis ometi ja omamoodi selgineb ja helgeneb. Düs-utoopiline ilmapilt muutub aigupiten üpriski omaseks, konkreetsed kohad ja loomuloodus segunevad täielise mõeldisloomega, pidevalt on korraga naljakas ja mõtlemapanev ja kaltsuvaip tõmmatakse just end korraks parlanksi saanud lugejal alatasa siuhti alt ära.
Üks noist raamatuist, mida esmamulje järel tahan täitsa teises tempos ja oma lõbuks veel ette võtta. Aeglasema lugemisega inimesele soovitaksin maakoju viia ja siis jätkub tast pikaks ajaks. Vahepeal käid ja vaatad puud või Kuud, siis mõtled kübeke, siis loed. Ja niimoodi hästi mitu korda. Töötab, uskuge.