Sinijärv soovitab: see raamat on ehe, udu ei ole

Ülo Siimets. Foto: Sille Annuk

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Ülo Siimetsa raamatut «Eesti poisid Tšuktšimaal».

Paikadest, kuhu praegu ei pääse, tuleb lugeda. Et saaksime lugeda, kirjutavad nemad, kes kunagi käinud. Oli jah sihuke värdjalik moodustis nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Mis ei olnud ei nõukogude ega sotsialistlik ega vabariikide ega liit. Oli Vene impeeriumi järjekordne taandareng, orjanduslik ja imperiaalne vangilaager, millest inimesi välja ei lastud. Sees sai natuke liikuda, kuigi see kõik oli jõle kallis ja nii edasi, ent kui õnnestus oma reisimised kuidagi teaduslikuks, tööstuslikuks, ideoloogiliseks või muudmoodi ära põhjendada, kannatas kontinendil kolada.

Ülo Siimets, «Eesti poisid Tšuktšimaal». Foto: Raamat

Just tost keeruliselt kummalisest ajast kogunenud kogemus vallandub tänapäevase lugeja ette Ülo Siimetsa raamatus. Aeg ajaks. Kes mäletab, kogeb teost ühtmoodi, kes mitte, teisiti. Lapsepõlves sai reisu- ja rännuraamatutega pikki öid ja kuid veedetud, olgugi kirjeldet sündmustega sajandeid vahet. Ka tänasel noorel võib heal juhul sarnane kogemus tekkida. Ärgu ta meenutagu noid totakaid tšuktši-anekdoote (tšuktšid kui Vene/Nõukogude vanglaimpeeriumi kõige kaugem taganurgarahvas olid labahuumori lollide rollis aastakümneid), Siimetsa raamat annab vahetumat pärispädevust. Või, õigemini, pildistab ühe ajastu üht ilmanurka, noore (tänaseks hiliskeskealise) eestlase vaates. Teistsugusus ja tavaelu, kontaktid ja konfliktid, inimesest suurem maa ja ilm ja loodus. Tiblade poolt lakkamatult kotitud tugeva juurega ürgrahvas. Tasub tajumist, olgu või vahendet kujul. See raamat on ehe, udu ei ole.

Eesti poisid ei satu Tšuktšimaale ilmselt niipea, vähemalt mitte vabatahtlikult. Seniks manustagem ajukäärude vahele toda teadmust, mis meitele antud. Paremas tulevikus võib vaja minna. Siis, kui võib tasakesi ja sõbralikult vanadele rahvastele uuesti külla minna.

Ceterum censeo, Moscoviam esse delendam.