GAILIT JÕUDIS KOJU ⟩ «Löödagu mind kas või paika, aga ma ei saa lahkuda sinu fuksiate alt»

Kirjanik August Gailit aastal 1920. Foto: Eesti Rahvusarhiiv/EFA.11.2.1823

Mitmekülgne ja armastatud eesti kirjanik August Gailit (1891–1960), üks Siuru rühmituse kuuest krüsanteemist, elas oma elu viimased 16 aastat maapaos Kesk-Rootsis Örebro linna lähedal Ormesta mõisas. August Gailiti ja tema abikaasa, Vanemuise teatri operetisolisti Elvy Gailiti tuhastatud põrmud olid maetud Örebro Põhjakalmistul. Gailiti Rootsis elavate lastelaste soovil ja korraldamisel leiavad August ja Elvy Gailiti urnid nüüd viimse puhkepaiga Tallinna Metsakalmistul eesti kirjanike uuel kalmualal.

Selle sündmuse tähistamiseks toimub 9. jaanuaril kirjanike Majas mälestusüritus «Mr. Ge kojujõudmine». Koos tuhaurnidega jõuab Metsakalmistule ka August Gailiti ajalooline mälestuskivi, mille omal ajal valmistas kujur Heino Raudsepp. Kivi kaasautor on kunstnik Eduard Ole.

Loe tähtsa päeva puhul katkendit August Gailiti ühest tuntumast romaanist  «​Ekke Moor», mille kordustrüki kirjastus Sinisukk sel aastal välja andis. Esmakordselt ilmus teos neljakümnendate alguses ja aastatega on see muutunud eesti kirjanduse klassikaks, kõnetades ka tänapäeva lugejat. Uus väljaanne on avaldatud muutmata kujul koos originaali imekauni kaanepildiga, mille autor on Eesti graafika vanameister Günther Reindorff.

***

August Gailit, «​Ekke Moor». Foto: Raamat

Miks olla vaid logard, kes kiigub päevast päeva puuladvas, pesitseb raamatuga põõsas, lebab unistades rannakivi taga ja astub lahtistest aidaustest sisse, et saada, kuid ka viia raasukeste kaupa armu ja hellust? Miks mitte iga päev ümber sündida ikka uueks ja uueks inimeseks, mängides täna kuningat, homme mustusevedajat, ülehomme klouni või professorit. Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid.

Lähedaste kriitika ning soov ennast avastada viivad Ekke Moori unustamatule teekonnale, õnne otsinguile. Ekke Moori eelkäijaks ja hingesugulaseks on peetud ka Gailiti varasemat armastatud tegelaskuju, Toomas Nipernaadit.

***

Häda ja viletsus selle poisiga, et Issand ta teelt koristaks! Küllap kõik ta kõlvatused ja koerused on pärit noist raamatuist, mis tassib Ingelandist. Ei hooli millestki, ei austa kedagi, käib lausa nartsudes ja kriimustatud säärtega, kuid ta kõrist kuuled vaid hõiskamist ja vilet. Kui on, sööb kolme eest, kui pole, ega ta nutma hakka. Ta võib leppida säärase piskuga, mis ei toidaks varblastki, kuid küllastel päevadel õgib kõik kausid, pajad ja länikud tühjaks, lausa imesta ja hüüa Issand appi. Ning ta juttu parem ära kuulagi, see on ühtepuhku vaid lausa vale ja vale, üht kübetki pole selles koes valgemat niidikest sees. Mis peaks temast küll saama?

Kui tuleks praegu alla, küll virutaks talle otse pähe. Ent ta ei tule, muidugi ei tule – ta võib kiikuda hobukastani ladvas päevi ja öid järjestikku, see pole talle midagi. Lausa piin – üks lojus on puuladvas, teisega pole ka midagi paremat, nimelt Aat Elme, vana madrusega. Kunagi nooruses sai ta laevahukul vigastada – kas langes teng talle pähe või riivas raa –, kuid tollest ajast on ta veidi isesugune. Elab nüüd Neenu pisikeses saunas, on vähenõudlik, sõnakehv, töökas. Ent ta tahab alalist käskimist ja juhtimist, sest kui tal üks töö tehtud, ei oska ta teist ise alata. Ikka tuleb käia tal kannul, ning siis on ta hoolas ja tänulik. Unustad aga Aat Elme mõneks ajaks enese hoolde, on tal töökord varsti meelest läinud, ja siis istub ta kivile, vaatab tuhmunud pilguga taevast, vahib tunni ja teise ning siis hakkavad ta silmad üha rohkem tilkuma. Ta oleks nagu peremeheta penina jäänud suurele lagedale, muutunud tarbetuks ja unustatuks, ning vana madrus hakkab nutma, üha kibedamalt ja kibedamalt. Siis pead ta manu astuma, olema vali ja lausuma: «Aat, roju, miks lased tööl end oodata?» Ning Aat Elme ärkab siis raskest rammetusest, ta hüppab vilkalt püsti, silmad hakkavad särama: «Nii, nii,» lausub ta nagu vabandades. Ütled siis: «Võta mõrd ja vii merele.» «Tõsi jah,» rõõmustab Aat Elme, «ma võtan mõrra ja viin ta merele, seda muidugi!» Ning varsti võib kuulda ta rõõmsat vilet ja aerude kiireid lööke. Kuni uue ülesandeni, mil tuleb teda jälle juhtida.

August Gailit koos Marie Underi ja Henrik Visnapuuga. Foto ilmus Postimehes 20. märtsil 1943. Foto: Eesti Rahvusarhiiv/EAA.2111.1.6729.1 (AIS)

Mida peab Neenu Moor sääraste meestega tegema? Kalurikoht on pisike, see mahtuks kas või peopesale – põldu vaid mõni vagu kartulite jaoks ning metsaserval kivine niit. Meri peab andma lisa ning merele sõidab Neenu ise ühes Aat Elmega. Ta on harjunud karmilt võitlema ja mehe eest väljas olema. Tõsi küll, ta kolm poega, kes sõidavad kaugeid meresid, saadavad talle aeg-ajalt mõne naela või dollari, nad on nii liigutavalt korralikud poisid, kuid ega’s Neenu taha sääraseid rahasid kulutada. Nad on nii kallid nagu need napisõnalised kirjadki, mida Neenu hoiab kui kalleid mälestusesemeid poegadelt, keda pole enam hulk aastaid näinud. Ehk kaovad nad ühel päeval samuti nagu ta meeski – tuleb vaid lühike teade: hukkunud seal ja seal. Siis on vähemalt need rahad ja kirjad, mida silmitseda ja mille juures nutta. Neid tuleb aga hoolikalt ja kavalalt peita, sest pole sellist kohta, kus ei tuhniks Ekke, see võllaroog. On see padi päitsis, uhmri õnarus aidas või sauna räästaalune, igale poole ulatub ta käsi kobama ja pilk nägema. Ekke, logard, leides mõne sendi, viib selle kohe Ingelandi kaupmehele saia ja magusa eest, mida, loll, ise ei söö, aga millega meelitab tütarlapsi külas. Nood muidugi õgivad naerul sui ega hakka pärima, kust võtab üks logard raha säärasteks asjadeks. Ei, see pole sugugi nende asi, nad vaatavad harduses Ekket ja mekutavad tema külakosti suurima naudinguga – niisugused on tänapäeva tütarlapsed. Hoidku jumal, kui Neenu ise oli veel noor, ei julgenud ta poistele otsagi vaadata, piilus neid arglikult tara vahelt või kivi tagant. Isegi oma meest, kaugesõidu-tüürimeest, nägi esimest korda silmast silma, kui jõudsid laulatuselt koju ning kui too tugev mees ta sülle haaras. Mehi tuli aimata südame kaudu või kuulata häbelikult vanemate naiste juttu, kui pesti ühiselt mitme koja pesu rannal. Nüüd aga on kõigi aitade uksed lahkesti lahti, käiakse sisse ja välja oma meele järgi, ning kui pole ema silma erksalt vaatamas kaugel see patt siis ongi. Nii nad rikkusidki ta armsa pojukese, ta väikese Ekke, kellest oleks võinud saada tubli tüürimees või koguni kapten, sest tal on hakkamist ja jaksu, annaks aga Issand pisutki tahtmist.

«Memm, memm, sa jääd laadale hiljaks!» hüütakse äkki ülalt puuotsast.

Neenu Moor ei vasta, või on ta tukkuma jäänud? Silmadki õhtusest kuumast päikesest kinni vajunud, pea kaldunud ettepoole. Ainult roovik ta käes pole libisenud, see oleks nagu sinna manu kasvanud.

Ekke Moor hobukastani ladvas muutub tähelepanelikuks — tõepoolest, nõnda need asjad nüüd ongi: tema vana memm on päris tobe. Valvas ja valvas puu all kükitades, kuni jäigi magama. Aga kes viib lehma laadale, selle rumala looma, kelle katkise nisa ümber on ikka kärbeste ja mutikate parved, päris rumal vaadata. Miks hoida lehma, kellest pole mingit kasu, aina sööb ja iniseb. Ei, kui too memm seal puu all on tõesti tukastanud, ei ärka ta enne hommikut. Jumalaga siis laat, ja lõbustused, ja karussell, ja Eneken, kes käib ehk seal vorstide ja saialaudade vahel, ilma et keegi talle midagi ostaks. Toomas Üüve on küll rikas, kuid penni tütarlapsele ei anna, vaadaku see samuti vorstide virnu silmade rõõmuks ja leppigu samaga. Ehk on selgi aastal palagan, kus näidatakse kalasabaga neidu, boamadu ja palju muud õpetlikku?

«Memm, memm!» hüüab Ekke Moor uuesti.

Kuid ka nüüd ei tule vähimatki vastust. Poiss laskub mõne oksa võrra allapoole ning jääb kuulatama. Kas ei kostnud nagu tasast norskamist? Kirju rättki langenud õlgadele ning hall pea vajunud maa ligi. Pisut nagu liiguksid õlanukid magava inimese hingamise taktis? Vaene vana memm, pole sinust enam asja ega talitajat, jääd pinevamal hetkel tukkuma ja nõnda libisebki saak sinu küüsist!

Ekke laskub allapoole, ühelt oksalt teisele kui orav kergelt ja sujuvalt. Nii, nüüd on ta alumisel oksal, nüüd vaid kätega kinni hoida ja jalad ongi maas. Juba tunnevad varbad kuuma liiva kõditust. Nüüd vaid jalgadele tuld, hüpata kas või sauna katusele ja sealt hüüda, kuni vanainimene ärkab. Vaene memm, ei saa sinust täna karistajat, see üllas rõõm jääb sul nägemata!

«Hei, sa koerapoeg, või arvasid mind magavat!» hüüab äkki Neenu püsti hüpates, ning roovik käib kärmesti üle poisi selja. Rohkem küll ehmatusest kui valust langeb poiss pikali.

«Või hiilib nagu kass vargsi alla!» hüüab raevunud ema, «ning arvab, ega ma ei märkagi midagi. Vaata, see on sulle käo kukkumise eest, ja see on Enekeni eest, ja see on muidu mu heast südamest, pojuke, et armastan sind ja oled mu südamele kallis. Et sind koerad pureksid ja sandid sööksid, sa soomülka ussipoeg! Laht on juba täis laadale sõitvaid paate, aga mina pean minema haige loomaga pikka teed ümber lahe ja ei saa ega saa siit kuidagi minekule, sest pojuke on kiikumas puuladvas, ja kuidas sa jätad oma kallima ilma nahatäieta?»

«Jäta, memm, jäta juba!» hüüab Ekke.

«Noh mitte ei saa jätta,» karjub punetav Neenu. «Süda ütleb küll, et oleks nagu küllalt, kuid käsi on löömishoos ega kuula mu sõna. Pole mul igapäev õnnist rõõmu sind sugeda, võta siis juba nädalamoon korraga kätte, ka eilse, üleeilse, kuid ka kaugemate päevade eest. Ning ka homse ja ülehomse eest, sa neetud päevavaras ja logard, kes mu südant on söönud nagu koi villast riiet!»

Kuid Ekke Moor on juba pisut toibunud esimesest ehmatusest, ta rabeleb lahti ja lidub ranna poole.

Vaata aga kavalat memme, mõtleb ta õhetades, või teeskles nii toredasti tukkujat, et pettis minugi ära. Kükitab puu all kui süütu lepatriinu, tiivakesed ilusasti ligi tõmmatud, katsesarvekesed pea man. Kui aga üles hüppas, raksus ja paukus nagu pikne. Ei, memmel on ikka veel tugev käsi ja valus löök, mitte midagi pole ta kaotanud noorusrammust. Kui virutab hoobi, siis teist ei igatse enam. Tubli memm, tore memm, kadestamisväärne emake. Ainult süda on tal pisut pehme,— praegu on ta kindlasti hiilinud aida või lauda taha ja nutab härdalt, et on pidanud nuhtlema oma toredat poega. Selline ta on – kuri ja hell, tige ja pehme, vali ning nõrk. Ei salli teise suust valet, kui aga ise hakkab vestma, siis naera või lõhki. Küllap vannub ise püha risti nimel, et kõike seda on ta ise näinud ja ise läbi elanud, ja kui sa siiski kahtled, pole ta raevul piiri.

Milleks see tänane kaklus? – et kägu kukkus paaril korral puuladvas ja et ta käis möödunud ööl Enekeni akna all? Enekeni aknalaud on täis suuri õitsevaid fuksiaid, nende läbi ei mahu käsigi, liiati võib siis veel mõtelda tuppa ronimisest. Ning Ekke pole julgenudki tütarlapsele läheneda – Eneken on alles nii noor ja häbelik. Poiss on samuti eemalt pisut siristanud, ööbikuna laksutanud, öökullina mõnikord hõiganud. Ning eile öösi – palju neid sõnu siis oli, mis ta läbi fuksiate sai sisse sosistada? Liiati kui seest vaid noomiti, et Ekke, mine ära, mine jumala pärast ära! Öö aga oli nii lämmatavalt kuum ja tuuletu ning laine tuli pikkade vaheaegade järel loksudes randa – kas võis ta ära minna? Siin ja seal kukkus mõni kägu, mõni hahk tõusis järsku kivilt lendu ning kraaksatas paaril korral. Pilvitu taevas oli nagu hõbedases vinas – helge ja läbipaistev. «Eneken,» ütles Ekke Moor, «löödagu mind kas või paika, aga ma ei saa lahkuda sinu fuksiate alt.» Ent siis tuli Toomas Üüve ja lärmi sai üle kogu ranna.