LUGEMISSOOVITUS ⟩ Kodumaine romaan, mis hoiab põnevusloo pinget, olemata ise põnevik

Kirjanik Lilli Luuk. Foto: Annabel Kask

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Lilli Luugi romaani «Ööema».

Imelik, kui ma mõtlen, mäherduse filmi sest raamatust saaks, siis kangastub kaunikesti moodsate võtetega üpriski artsy thriller, ehk küll raamat ise on kõike muud kui seda. Enamasti saab headest raamatutest keskpäraseid linandeid ja vastupidi – «Ööema» võiks kõhutunde järgi olla särav erand normi positiivsel poolel.

Lilli Luuk, «Ööema». Foto: Raamat

Särav erand on ta niikuinii. Paras ulme minu jaoks, ma ei oska absoluutselt vahet teha, kus või kas päris elu lõpeb ja kirjanduslik väljamõeldis algab. Aga kogu värk toimubki maailmas, kuhu mul on vähe asja olnud, ning osalt ka ajas, milles ma elanud ei ole. Kusjuures see aegade vahel sõtkumine koob eriskummalise koe, mis liidab ajad kuidagi üheks. Mis siis, et mulle võivad lohelood või kosmoseretked kirjanduses tõelisemad tunduda kui paljugi, mis kodumaises maanurgas tegelikult toimunud on või toimuda võinud.

No võta või algus. Tüübid lähevad kohe omadega põhjalikult rappa. Kõnnivad tunde ja kilomeetreid metsikus looduses, et üles leida kohad, kus panged jõhvikaid täis korjata. No mida teeb inimene jõhvikatega? Kaunis kõleda maitsega mari. Pangetäie jõhvikatega? Kolme pangetäiega? Ju neis on vitamiine. Kirjeldus aga on võimas, udu ja raba ja ekslemine, täiesti põnevikulik käimatõmme. Aga siis alles hakkab juhtuma. Ammu pole kohanud kodumaist romaani, mis hoiab põnevusloo pinget, olemata ise põnevik. Ja teeb seda nii heas keeles ja kujundikasutuses, et juba puhtalt selle pärast võiks ka nigelama loo andestada. Aga ei. Siin pole andestada midagi, puhtalt soovitada. Sõda, suhted, sammalsaared, metsavennad, kodumaa, uued ajad, vanad ajad, saladused, ööema… Igast teemast venitaks omaette raamatu välja, aga saime kontsentraadi. Respekt.

Ja kuidas tegelased ja tumedate aegade lood imbuvad teksti sisse nõnda, et korraks oled segaduses, et kessemisse, aga varsti ei ole segaduses ja siis oled veel suuremas, olles samas loos/lugudes kõrvuni sees. Välja naljalt ei saa. «Ööema» on raudselt raamat, mis oskab ööune vahele jätta ning end lugemas hoida. Kõva sooritus, purakas ei jäänud sisse. Tuli välja, et välja tuli!