/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/03/15177802t1hbc17.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jürgen Rooste 22. luulekogu «Libahundilaul».
Sinijärv soovitab: läinud aasta üks intrigeerivam luulekogu
Jürgen Rooste uus luulevalik on alapealkirjastet kui sööma-, looma- ja löömaaeg. Ja aeg kostab siit mitutpidi vastu, ei vaid pealkirjas märgitud kujul. Meie oma aeg, kuigi eks autori ja lugejate elukogemuse kogunedes leidub üha rohkem ka tagasipõikeid aja lukku. Ning aja lugu on alati põnev. Aeg ise nii väga ei pruugigi olla.
/nginx/o/2025/01/10/16589028t1hf42c.png)
Raamatu motona kirjutab Rooste:
«lapsed ütlevad koolis et «Dekameron»
on igav paks ja vana
ei mu kullakesed – igav vana ja paks
olen hoopis mina
«Dekameron» on põnev nagu öö
teie särasilmad lihtsalt hämaras veel ei näe».
Aus tõdemus, kuigi oma poeesias ei tundu Rooste ei igava, paksu ega vanana. Pea poolteistsada lehekülge on luulekogu kohta muidugi üpris paks. Aga igav ei hakka. Kuigi läheb aega, kuni märkad, et leheküljenumbrid on järjeritta pandud lõpust alguse suunas ning tekib mõte, kas peaks uuesti lugema hakkama lõpust ehk siis algusest.
Rooste peegeldab ilmaelu jõuliselt läbi iseenda, teeb seda rammusalt ja lopsakalt, must masekas ja hele rõõm vahelduvad, on sündi ja surma ja kõike vahepealset. Vaevalt keegi talt hillitsetud loodusluulet ootabki; samas olen veendunud, et krabisõrgadest või rabarberisiirupist ei ole veel keegi nii kaunisti kirjutanud. Samuti paistab «Libahundilaulust» selgelt, kui head riimilist luulet võiks Rooste teha, kui ta sellega natuke rohkem tegeleda võtaks.
Ma üldiselt üleliia ei armasta liig minakeskseid, oma naba vaatlevaid teoseid, ent Jürgeni nabas näikse peituvat enam kui mõnegi kirjasemu peas ja elus kokku. Üks läinud aasta intrigeerivami luulekogi.