Metsaluule antoloogia viib lugeja sügavale metsa embusse

Doris Kareva. Foto: Kaido Vainomaa

Doris Kareva koostatud «Südames laulavad metsad: eesti metsaluule antoloogia» koondab metsast inspireeritud värsid nii nimekatelt eesti luuletajatelt kui ka noortelt autoritelt. Ma ei ole endast veel luulearmastust üles leidnud, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Antoloogia «Südames laulavad metsad», koostanud Doris Kareva. Foto: Raamat

Südames laulvate metsadega tutvusin detsembrikuu vältel jupikaupa. Tempo ei võimaldanud süüvida üksikutesse luuletustesse, aga hästi joonistus välja kogumiku tervikpilt, kus kõrvuti seisvad teosed üksteist toetasid.

Raamat püüab kaunilt sõnadesse killukesi metsa salapärast, aastaaegade vaheldumisest, metsaasukate toimetustest, kõigi meeltega laante rüppe vajumisest. Nautisin helgust ja luuletajate serenaadi loodusele, kuni viimases kolmandikus muutub mets kõigepealt kurjaks ning surmakülvavaks ja seejärel on kuri inimene, kui valusalt puudutatakse lageraiet. Ehmusin, et nii ilus teos sellise noodiga lõpeb, aga viimaseks akordiks on siiski jäetud käputäis lootusrikkaid luuletusi. Minu jaoks jäi puhvrit liiga vähe, et kibedat maiku suust loputada ja sünged värsid jäid kaunimaid varjutama.

Panin tähele, et meesautorite värsid kippusid olema lühikesed ja tabavad, lõppedes tihti mingit sorti püandi, nagu pähe potsatava mardikaga, samas kui naised maalisid rohkete sõnadega kauneid pilte, jutustades lugusid. Ma ei tea, kas see on algaja luulelugeja asi, aga mind kõnetasid rohkem need esimesed, näiteks Tõnu Õnnepalu luuletus, mis eriti hästi detsembri ilmaga haakus:

Kõige helgem hetk päevast:

vaatasin hämaras udus

kõikuvaid puulatvu

keset metsa.

Sestsaadik sajab.